Veereostus ehk vee reostumine on suure hulga saastunud vee jõudmine inimtegevuse tagajärjel veekogusse (järve, jõkke ookeanisse jt) või põhjavette (põhjaveereostus). Veereostus tekib siis, kui saasteained segunevad nende veekogudega. Saasteained võivad pärineda ühest neljast peamisest allikast: reoveeheitmed, tööstustegevus, põllumajandustegevus ja linnade äravool, sealhulgas sademeveed. Veereostus on kas pinnavee või põhjavee reostus. Selline reostus võib põhjustada mitmeid probleeme, näiteks veeökosüsteemide halvenemist või vee kaudu levivaid haigusi, kui inimesed kasutavad reostunud vett joogiks või niisutamiseks[1]. Teine probleem on see, et veereostus vähendab ökosüsteemi teenuseid (näiteks joogivee pakkumine), mida veevarud muidu pakuksid.
Kuigi looduslikud nähtused, nagu vulkaanipursked, veeõitsengud, tormid ja maavärinad võivad samuti põhjustada suuri muutusi vee kvaliteedis ja ökosüsteemis, ei loeta neid vee reostajateks. Vett nimetatakse reostunuks siis, kui seda ei saa kasutada mõneks soovitud otstarbeks.
Veereostusel on palju põhjuseid ja tunnuseid. Suurenenud toitainete sisaldus vees võib viia eutrofeerumiseni. Orgaanilised jääkained, näiteks heitveed, mis on jõudnud mingisse veekogusse, vajavad lagunedes lisa hapnikku, mille tagajärjel võib tekkida veekogus hapnikuvaegus ja see omakorda muuta kogu veekogu ökosüsteemi. Hapnikuvaegus võib tekkida ka tööstusest mingisse veekokku juhitud termilise vee ehk soojussaastega.
Oluline veereostuse põhjustaja on ka tööstusvete – mis võivad sisaldada raskmetalle, ravimite jääkprodukte, orgaanilise mürke, õlisid jt – jõudmine veekokku.
Probleemne on ka muda äravool näiteks ehitusplatsidelt, maha raiutud metsade alalt, põllumajandusest, mis võivad takistada päikesekiirguse jõudmist veesambasse, mistõttu kannatab taimede fotosüntees ja võivad tekkida taimestikuta veealad, mis ei ole osa looduslikust ökosüsteemist.
Veereostusele viitavad tavaliselt vee(kogu) kvaliteedi langus, veekogu kinnikasvamine, vee ebameeldiv lõhn, veeõitsengud jt.
Veereostuse allikad on kas punkt- või mittepunktipõhised allikad. Punktallikatel on üks kindlakstehtav põhjus, näiteks vihmaveekanalisatsioon, reoveepuhastusjaam või õlireostus. Mittepunktipõhised allikad on hajusamad, näiteks põllumajanduslik äravool[2]. Reostus on kumulatiivse mõju tulemus aja jooksul. Reostus võib esineda mürgiste ainete (nt nafta, metallid, plastid, pestitsiidid, püsivad orgaanilised saasteained, tööstusjäätmed), stressitingimuste (nt pH muutumine, hüpoksia või anoksia, temperatuuri tõus, liigne hägusus, soolsuse muutused) või patogeensete organismide sissetoomise kujul. Saasteainete hulka võivad kuuluda orgaanilised ja anorgaanilised ained. Termilise reostuse sagedaseks põhjuseks on vee kasutamine jahutusvedelikuina elektrijaamades ja tööstustootmises.
Veereostuse kontrollimiseks on vaja asjakohast infrastruktuuri ja majandamiskavasid ning õigusakte. Tehnoloogilised lahendused võivad hõlmata kanalisatsiooni parandamist, reoveepuhastust, tööstusliku reovee puhastamist, põllumajandusliku reovee puhastamist, erosioonitõrjet ja linnade äravoolu kontrollimist (sealhulgas sademevee juhtimine).
Veereostuse praktiline määratlus on järgmine: "Veereostus on ainete või energiavormide lisamine, mis otseselt või kaudselt muudavad veekogu olemust nii, et see mõjutab negatiivselt selle õiguspäraseid kasutusviise"[3]. Tavaliselt nimetatakse vett reostunuks, kui see on inimtekkeliste saasteainete tõttu halvenenud. Nende saasteainete tõttu ei toeta see enam teatavat inimkasutust, näiteks joogivett, või muutub märgatavalt selle võime toetada elustikuliste koosluste, näiteks kalade elutegevust.
Kõik järgmised ühendid võivad sattuda veekogudesse toorvee või isegi puhastatud reovee kaudu:
Patogeenid nagu hepatoviirus A (HAV võib esineda puhastatud reovee väljavoolus ja vastuvõtvates veekogudes, kuid eemaldatakse suures osas joogivee edasise töötlemise käigus[7]).
Bakterid, viirused, algloomad ja parasiitussid on näited patogeenidest, mida võib leida reoveest Praktikas kasutatakse vee patogeense reostuse uurimiseks indikaatororganisme, sest patogeensete organismide avastamine veeproovis on nende madala kontsentratsiooni tõttu keeruline ja kulukas. Kõige sagedamini kasutatavad veeproovide fekaalse saastatuse indikaatorid (bakteriaalsed indikaatorid) on üldkolibakterid (TC) või fekaalsed kolibakterid (FC), viimaseid nimetatakse ka termotolerantseteks kolibakteriteks, näiteks Escherichia coli.
Haigusetekitajad võivad põhjustada vee kaudu levivaid haigusi nii inimestel kui ka loomsetel peremeestel. Mõned mikroorganismid, mida mõnikord leidub saastunud pinnavees ja mis on põhjustanud probleeme inimeste tervisele, on Burkholderia pseudomallei, Cryptosporidium parvum, Giardia lamblia, Salmonella, noroviirus ja teised viirused ning parasiitussid, sealhulgas Schistosoma tüüpi[8].
Kõrge haigustekitajate sisalduse allikas veekogudes võib olla inimväljaheited (avatud fekaalide tõttu), reovee, mustvee või sõnnik, mis on sattunud veekogusse. Selle põhjuseks võivad olla sanitaarprotseduuride puudumine või halvasti toimivad kohapealsed sanitaarsüsteemid (septikud, salvkaevud), reoveepuhastusjaamad ilma desinfitseerimisetappideta, kanalisatsiooni ülevoolud ja kombineeritud kanalisatsiooni ülevoolud (ing k CSO)[9] tormide ajal ning intensiivne põllumajandus (halvasti juhitud loomakasvatus).
Veekogudesse sattuvad orgaanilised ained on sageli mürgised[10].
Anorgaaniliste veesaasteainete hulka kuuluvad näiteks:
Ravimite ja kehahooldusvahendite (PPCP) mõju keskkonnale uuritakse vähemalt 1990. aastatest alates. PPCPde hulka kuuluvad ained, mida inimesed kasutavad isiklikuks tervislikuks või kosmeetiliseks otstarbeks, ning tooted, mida põllumajandusettevõtted kasutavad karja kasvu või tervise edendamiseks. Igal aastal toodetakse üle kahekümne miljoni tonni PPCP-d[11]. Euroopa Liit on kuulutanud vee ja pinnase saastamise potentsiaaliga ravimijäägid "prioriteetseteks aineteks".
PPCPsid on leitud veekogudes üle kogu maailma. Toksilisuse, püsivuse ja bioakumulatsiooni riskide hindamiseks on vaja rohkem uuringuid, kuid praegune uurimisseis näitab, et kehahooldusvahendid mõjutavad keskkonda ja teisi liike, näiteks korallrahusid ja kalu PPCPd hõlmavad keskkonnas püsivaid farmatseutilisi saasteaineid (EPPP) ja on üks püsivate orgaaniliste saasteainete liik. Neid ei eemaldata tavapärastes reoveepuhastusjaamades, vaid need nõuavad neljandat töötlemisastet, mida ei ole paljudel puhastusseadmetel.
2022. aasta kõige põhjalikumas uuringus maailma jõgede ravimireostuse kohta leiti, et see ohustab "keskkonna ja/või inimeste tervist rohkem kui veerandis uuritud kohtadest". Uuringus uuriti 1052 proovivõtukohta 258 jõe ääres 104 riigis, mis esindavad 470 miljoni inimese jõereostust. Selles leiti, et "kõige enam saastunud kohad asusid madala ja keskmise sissetulekuga riikides ning olid seotud kehva reovee- ja jäätmekäitluse infrastruktuuri ning ravimitootmisega seotud piirkondadega" ning loetlesid kõige sagedamini tuvastatud ja kontsentreeritud ravimid.
Tahked jäätmed võivad sattuda veekogudesse puhastamata reovee, kombineeritud kanalisatsiooni ülevoolude, linnade äravoolu, inimeste poolt keskkonda visatud prügi, tuulega prügilatest kantud tahkete olmejäätmete jms kaudu. Selle tulemuseks on makroskoopiline reostus - suured nähtavad objektid, mis reostavad vett -, kuid ka mikroplastide reostus, mis ei ole otseselt nähtav. Mõisteid mereprügi ja mereplastireostus kasutatakse ookeanide reostuse kontekstis.
Mikroplastid püsivad keskkonnas suurel määral, eriti veeökosüsteemides, kus nad põhjustavad veereostust. 35% kõigist ookeanide mikroplastidest pärineb tekstiilidest/riietest, peamiselt polüester-, akrüül- või nailonipõhiste riiete erosiooni tõttu, sageli pesuprotsessi käigus[14].
Vihmavesi, puhastamata kanalisatsioon ja tuul on peamised mikroplastide kandjad maismaalt merre. Sünteetilised kangad, rehvid ja linnatolm on kõige levinumad mikroplasti allikad. Need kolm allikat moodustavad enam kui 80% kogu mikroplasti saastumisest.
Veereostus on suur ülemaailmne keskkonnaprobleem, sest see võib põhjustada kõigi veeökosüsteemide - magevee, rannikuvee ja ookeanivee - halvenemist. Konkreetsed saasteained, mis põhjustavad veereostust, hõlmavad mitmesuguseid kemikaale, patogeene ja füüsikalisi muutusi, näiteks kõrgenenud temperatuuri. Kuigi paljud kemikaalid ja ained, mida reguleeritakse, võivad olla looduslikult esinevad (kaltsium, naatrium, raud, mangaan jne), määrab tavaliselt kontsentratsioon, mis on vee looduslik komponent ja mis on saasteaine. Looduslikult esinevate ainete kõrge kontsentratsioon võib avaldada negatiivset mõju vee-elustikule ja -taimestikule. Hapnikku kahandavad ained võivad olla nii looduslikud ained, nagu taimsed ained (nt lehed ja rohi), kui ka inimtekkelised kemikaalid. Muud looduslikud ja inimtekkelised ained võivad põhjustada hägusust (hägusust), mis takistab valgust ja häirib taimede kasvu ning ummistab mõnede kalaliikide lõpusedelid.
2017. aastal avaldatud uuringus öeldi, et "reostunud vesi levitas seedetrakti haigusi ja parasiitinfektsioone ning tappis 1,8 miljonit inimest" (neid nimetatakse ka veega levivateks haigusteks). Püsiv kokkupuude saasteainetega vee kaudu on keskkonna terviseoht, mis võib suurendada tõenäosust, et inimene haigestub vähki või muudesse haigustesse.
Lämmastikureostus võib põhjustada eutrofeerumist, eriti järvedes. Eutrofeerumine on keemiliste toitainete kontsentratsiooni suurenemine ökosüsteemis määral, mis suurendab ökosüsteemi esmast tootlikkust. Sellele võivad järgneda negatiivsed keskkonnamõjud, nagu anoksia (hapnikuvaegus) ja vee kvaliteedi tõsine halvenemine. See võib kahjustada kalade ja muude loomade populatsioone.
Eutrofeerumine on üldmõiste, mis kirjeldab protsessi, mille käigus toitained kogunevad veekogusse, mille tulemuseks on mikroorganismide suurenenud kasv, mis võib vähendada vee hapnikku. Kuigi eutrofeerumine on looduslik protsess, on inimtekkeline või kultuuriline eutrofeerumine palju levinum ning see on kiire protsess, mida põhjustavad mitmesugused saasteained, sealhulgas halvasti töödeldud reoveed, tööstusreoveed ja väetiste äravool. Selline toitainereostus põhjustab tavaliselt vetikate õitsemist ja bakterite kasvu, mille tulemuseks on vees lahustunud hapniku ammendumine ja oluline keskkonna halvenemine.
Ookeani hapestumine on veel üks veereostuse mõju. Ookeanide hapestumine on Maa ookeanide pH väärtuse jätkuv langus, mis on põhjustatud süsinikdioksiidi (CO2) atmosfäärist ülesvõtmisest.
((netiviide))
: puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri=
(juhend)