Metamfetamiini ehk (2S)-N-metüül-1-fenüülpropaan-2-amiin keemiline struktuur
Metamfetamiin (ka N-metüülamfetamiin, hüüdnimed ice, meta, kristall, jää) on sünteetiline keemiline ühend, mida kasutatakse peamiselt narkootikumina. Metamfetamiin on amfetamiini teisend: selle mõju on kiirem ja tugevam kui amfetamiinil.[1] Metamfetamiin on uimasti, mis tekitab tugevat sõltuvust. Juba väikestes kogustes tarvitamine võib kutsuda esile eluohtlikke südamerütmihäireid.[1]
Metamfetamiin on valge, enamasti sinaka varjundiga pulber. Võib olla ka kristalli, jämeda soola või purustatud klaasi sarnane.
Kasutajad tunnevad energia- ja joovastuslainet, suuremat liikumisaktiivsust. Pulbrit tõmmatakse ninna, neelatakse või süstitakse. Kristallilist vormi suitsetatakse. Mõju algab sõltuvalt tarvitamisviisist 30 sekundi kuni 20 minuti pärast ja kestab 4–12 tundi.[1]
Kahjulik toime
Metamfetamiin tekitab tugevat sõltuvust. Sõltlane ei suuda ilma aineta elada ja vajab enda hästi tundmiseks üha suuremaid koguseid;
kui uimasti toime hakkab lõppema, ollakse sageli väga väsinud ja masenduses, samas on väga raske magama jääda. Näonahk muutub vistrikuliseks;
kasutaja võib olla väga halvas tujus, rahutu ja agressiivne. Samuti võivad tekkida hirmuhood ja tunne, et teda jälitatakse. Lisaks esinevad palavikuhood;
kasutamiskorrast toibumine võib võtta mitu päeva, sel ajal on inimene sageli väga närviline ja ärritunud ning võib ta käituda vägivaldselt;
tekitab ajukahjustusi, samuti pikaajalisi mälu- ja liikumishäireid;
pikaajalised kasutajad jäävad enamasti impotentseks või frigiidseks;
lisaks peaaju veresoontele kahjustab metamfetamiin ka neere, maksa ja südant.
Joobe sümptomid
Silmaavad on laienenud, pulss on kiire;
lihased on pinges;
palavik, mis võib olla väga kõrge;
kiire hingamine;
heaolu ja õnnetunne;
energiline, närviline ja rahutu, ei suuda paigal püsida;
Ajalugu
Metamfetamiin Pervitini nime all
Teise maailmasõja periood
Teise maailmasõja perioodil müüdi metamfetamiini pervitiini nime all, ning seda tootis Saksa farmaatsiettevõte Temmler. Pervitiini kasutati laialdaselt Kolmanda Reichi relvajõududes. Eriti populaarne oli see Luftwaffe pilootide hulgas, kuna pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega.[2][3] Tablette nimetati Saksa relvajõududes "Stuka-tablettideks" või "Göringi-tablettideks".[4] Mõju kestis umbes 12 tundi ja rohkem ning suurte annuste korral võis selle tarvitamine esile kutsuda närvirakkude närbumise, kuna kurnati ära rakkudevaheline energiavahetus, sellega kaasnesid kõne-, tähelepanu- ja keskendumishäired.[5] Pervitiini kasutamise kõrvaltoimed muutusid nii tõsisteks, et selle kasutamist piirati tugevalt alates 1940. aastast.[6] Pärast narkootikumi manustamist olid sõdurid üks-kaks päeva võitlusvõimetud, mõned muutusid väga agressiivseks. Pikemaajalisel kasutamisel esines südamerabandust, infarkti ja kokkukukkumist.[7] Sõltuvusnähtudena esines teotahte puudust ja depressiooni.[8]
Norman Ohler, "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis", originaali pealkiri "Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich." 2017, Helios kirjastus, ISBN-10: 9949554977
