Keskkonnakahju on keskkonna halvenemine ressursside, näiteks õhu, vee ja pinnase kvaliteedi vähenemise, ökosüsteemide hävitamise, elupaikade hävitamise, eluslooduse väljasuremise ja reostuse kaudu. Seda määratletakse kui mis tahes muutust või häireid keskkonnas, mida peetakse kahjulikuks või ebasoovitavaks[1][2]. Keskkonnakahju protsess võimendab keskkonnaprobleemide mõju, mis jätab keskkonnale püsiva mõju[3].
Keskkonnakahju on üks kümnest ohust, mille kohta ÜRO kõrgetasemeline ekspertrühm on ametlikult hoiatanud. ÜRO rahvusvaheline katastroofide vähendamise strateegia määratleb keskkonnakahju kui „keskkonna suutlikkuse vähenemist sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide ja vajaduste täitmiseks“[4].
Keskkonnakahjustusi on mitut liiki. Kui looduslikud elupaigad hävitatakse või loodusvarad ammendatakse, on keskkond halvenenud; otsene keskkonna halvenemine, näiteks metsaraied, mis on kergesti nähtav; seda võivad põhjustada kaudsemad protsessid, näiteks plastikreostuse kogunemine aja jooksul või kasvuhoonegaaside kogunemine, mis põhjustab kliimasüsteemi murdepunkte. Selle probleemi vastu võitlemiseks tehtavad jõupingutused hõlmavad keskkonnakaitset ja keskkonnajuhtimist. Halvenemist põhjustav väärhaldus võib viia ka keskkonnakonfliktini, kus kogukonnad organiseeruvad vastuseisuks keskkonnaga vääralt ümberkäitlevatele jõududele.
Teadlased väidavad, et inimtegevus on viinud Maa kuuendat korda massilisse väljasuremisse[5][6]. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemist on seostatud eelkõige inimese ülerahvastumisega, inimeste jätkuva rahvastiku kasvuga ja maailma jõukate inimeste loodusvarade ületarbimisega[7][8]. Maailma Looduse Fondi 2020. aasta aruandes leiti, et inimtegevus - täpsemalt ületarbimine, rahvastiku kasv ja intensiivpõllundus - on hävitanud alates 1970. aastast 68% selgroogsetest metsloomadest[9]. ÜRO Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu 2019. aastal avaldatud bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemiteenuste ülemaailmses hindamisaruandes väidetakse, et umbes miljon taime- ja loomaliiki ähvardab väljasuremine inimtekkeliste põhjuste tõttu, näiteks inimkonna laienev maakasutus agraar-tööstuskompleksi ja loomakasvatuse jaoks koos ülepüügiga[10][11][12].
Alates põllumajanduse rajamisest üle 11 000 aasta tagasi on inimene muutnud umbes 70% Maa maismaapinnast, kusjuures taimestiku biomass on vähenenud maailmas poole võrra ja maismaa loomakooslused on vähenenud keskmiselt üle 20%. 2021. aasta uuringu kohaselt on vaid 3% planeedi maismaapinnast ökoloogiliselt ja faunistiliselt puutumata, st piirkonnad, kus on terveid kohalike loomaliikide populatsioone ja vähe või üldse mitte inimese jalajälge. Paljud neist puutumatutest ökosüsteemidest asusid aladel, kus elasid põlisrahvad[13][14]. Degradeerumine mõjutab üle 30% maailma maismaapinnast ja 40% arengumaade maast[15].
Nende kadude mõju inimeste elatusvahenditele ja heaolule on tekitanud tõsist muret. Näiteks põllumajandussektori puhul märgitakse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2019. aastal avaldatud dokumendis „Maailma bioloogilise mitmekesisuse olukord toidu ja põllumajanduse jaoks“[16], et „riigid teatavad, et paljud liigid, mis aitavad kaasa elutähtsate ökosüsteemsete teenuste osutamisele, sealhulgas tolmeldajad, kahjurite looduslikud vaenlased, mullaorganismid ja looduslikud toiduliigid, on elupaikade hävitamise ja halvenemise, liigse kasutamise, reostuse ja muude ohtude tagajärjel vähenemas“ ning et „peamised ökosüsteemid, mis osutavad mitmeid toidu ja põllumajanduse jaoks olulisi teenuseid, sealhulgas magevee tarnimine, kaitse ohtude eest ja elupaikade pakkumine sellistele liikidele nagu kalad ja tolmeldajad, on vähenemas.”[17]
Keskkonnakahju üks peamisi komponente on mageveevarude ammendumine Maal[18]. Umbes ainult 2,5% kogu veest Maal on magevesi, ülejäänud on soolane vesi. 69% mageveest on jäätunud Antarktisel ja Gröönimaal asuvates jäämütsides, seega on ainult 30% sellest 2,5% mageveest tarbimiseks kättesaadav[19]. Magevesi on erakordselt oluline ressurss, sest elu Maal sõltub lõppkokkuvõttes sellest. Vesi transpordib biosfääris toitaineid, mineraale ja kemikaale kõikidele eluvormidele, toetab nii taimi kui ka loomi ning kujundab Maa pinda materjalide transportimise ja ladestumisega[20].
Praegused kolm peamist magevee kasutusviisi moodustavad 95% tarbimisest; umbes 85% kasutatakse põllumajandusmaa, golfiväljakute ja parkide niisutamiseks, 6% kasutatakse koduseks otstarbeks, näiteks siseruumides suplemiseks ja õues aia- ja murukasutamiseks, ning 4% kasutatakse tööstuslikuks otstarbeks, näiteks töötlemiseks, pesemiseks ja jahutamiseks tootmiskeskustes[21]. Hinnanguliselt iga kolmas inimene kogu maailmas kannatab juba praegu veepuuduse käes, peaaegu viiendik maailma elanikkonnast elab füüsilise veepuudusega piirkondades ja peaaegu veerand maailma elanikkonnast elab arengumaades, kus puudub vajalik infrastruktuur olemasolevatest jõgedest ja põhjaveekogudest pärit vee kasutamiseks. Veepuudus on üha suurenev probleem, mis tuleneb paljudest tulevikus prognoositavatest probleemidest, sealhulgas rahvastiku kasvust, linnastumise suurenemisest, kõrgemast elatustasemest ja kliimamuutusest[19].
Tööstus- ja olmereoveed, pestitsiidid, väetised, planktonide õitsengud, muda, õlid, kemikaalijäägid, radioaktiivsed ained ja muud saasteained on mõned kõige sagedasemad veereostajad. Neil on suur negatiivne mõju veele ja nad võivad põhjustada vee seisundi halvenemist eri tasanditel[22].
Kuna maailma elanikkond kasvab iga minutiga, suureneb ka nõudlus loodusvarade järele. Koos vajadusega suurema toodangu järele suureneb ka keskkonnakahju ja ökosüsteemide kahjustamine, milles need ressursid asuvad. ÜRO rahvastiku kasvu prognooside kohaselt võib 2070. aastaks sündida kuni 170 miljonit inimest rohkem. Koos inimeste arvuga planeedil kasvab ka vajadus suurema hulga kütuse, energia, toidu, hoonete ja veeallikate järele.
Kuna vajadus uute põllumajanduspiirkondade ja teede ehitamise järele suureneb, jäävad metsade raadamisprotsessid kehtima. Metsatustumine on „metsa või puistu eemaldamine maalt, mis on muudetud mittemetsanduslikuks kasutuseks“. Alates 1960. aastatest on hävitatud ligi 50% troopilistest metsadest, kuid see protsess ei piirdu ainult troopiliste metsade aladega. Ka Euroopa metsi hävitavad mitmed tegurid; kariloomad, putukad, haigused, invasiivsed liigid ja muu inimtegevus. Suur osa maailma maismaa bioloogilisest mitmekesisusest elab erinevates metsades. Nende alade maharaiumine tarbimise suurendamiseks vähendab otseselt maailma bioloogilist mitmekesisust, mis hõlmab nendel aladel elavaid taime- ja loomaliike. Koos elupaikade ja ökosüsteemide hävitamisega aitab maailma metsade vähenemine kaasa CO2 koguse suurenemisele atmosfääris. Metsaga kaetud alade äravõtmisega piirame süsiniku reservuaari, piirates seda kõige suuremate, nimelt atmosfääri ja ookeanide, hulka. Kuigi üks suurimaid metsade raadamise põhjusi on põllumajanduslik kasutamine maailma toiduga varustamiseks, suurendab puude eemaldamine maastikelt ka piirkondade erosioonimäära, mis raskendab põllukultuuride kasvatamist nendel mullaliikidel.
((ajakirjaviide))
: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev=
(juhend)
((netiviide))
: puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri=
(juhend)
"Human actions threaten more species with global extinction now than ever before," the report concludes, estimating that "around 1 million species already face extinction, many within decades, unless action is taken."
"The food system is the root of the problem. The cost of ecological degradation is not considered in the price we pay for food, yet we are still subsidizing fisheries and agriculture." - Mark Rounsevell
((raamatuviide))
: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
<references>
-siltide vahel olevat <ref>
-silti nimega "SEI" ei kasutata eelnevas tekstis.