Septik ehk settekaev on septiksüsteemi (väiksemõõtmelise reoveepuhastussüsteemi) põhikomponent. See on pealt kinnine setiti, millesse sadestunud, läbivoolava reoveega kokku puutuva sette orgaaniline aine laguneb anaeroobselt.[1]
Septik on levinud kohtades, kus puudub ühendus üldreoveesüsteemiga. Põhja-Ameerikas kasutab umbes 25% elanikkonnast septikuid, Euroopas on see rohkem levinud maapiirkondades.
Termin “septik” viitab anaeroobsele bakterite keskkonnale, mis areneb mahutis ja lagundab jäätmed, mis reoveega septikusse satuvad. Settekaevu võib kasutada koos teiste kohapealsete reoveetöötlussüsteemide, näiteks biofiltrite või aeroobsete süsteemidega.[2] Septikuid tuleb perioodiliselt hooldada, et eemaldada lagunemata tahked jäätmed, mis settivad mahuti põhja ja järk-järgult selle täidavad. Septiku efektiivsus väheneb oluliselt, kui mahuti täis saab. Enamasti on septikute hooldamine nõutud ka seaduse poolt, samas ei kontrollita nendega seotut piisavalt tihti. Settekaevude väära hooldamise ja õigel ajal tühjendamata jätmisega kaasnevad kulud võivad minna palju suuremaks, kui on korrapärase hoolduse maksumus. Õige hoolduse korral peavad septikud vastu kümneid aastaid.
Septik koosneb tavaliselt ühest 4000–7500-liitrisest mahutist, mis on ühelt poolt ühendatud reoveesissevoolutoruga ja teiselt poolt äravoolutoruga. Üldiselt on ühendused T-kujulisest torust. Tänapäeval on mahuti tehtud tavaliselt kahekambriliseks – mõlema kambri peal on auk, mille kaudu pääseb seda puhastama. Kambrid on eraldatud seinaga, milles on augud mahuti lae ja põhja keskpaigas. Reovesi siseneb mahuti esimesse kambrisse. Seal settivad tahked osakesed mahuti põhja ning kõnts hõljub pinnale. Settinud osakesed lagundatakse anaeroobselt, mille tulemusena nende maht väheneb. Vedel osa voolab läbi kambreid eraldava seina teise kambrisse, kus edasine settimine aset leiab. Seejärel voolab suhteliselt puhas heitvesi nõrgväljale.
Järelejäänud osakesed jäävad kinni ja settivad pinnasesse. Vesi imbub pinnasesse, kust lõpuks jõuab põhjavette. Osa vett aurustub või omastavad taimed juurtega elutegevuse käigus. Torude võrgustik, mis on tihti rajatud kivise põhjaga kraavi, jaotab heitvee ühtlaselt üle ala. Nõrgala suurus on proportsionaalne reovee koguse ja pöördvõrdeline drenaažikihi poorsusega. Kogu septiksüsteemis liikuv vesi on juhitav üksnes gravitatsiooniga, kuid tuleb arvestada topograafilist olukorda, samas võib kasutada lisapumpa, kui see on vajalik. Osade septikute disaini on kaasatud sifoontoru või muud võimalused suurendamaks väljavoolu mahtu ja kiirust nõrgväljale. See aitab jaotada reovett torudes ühtlasemalt ja vähendab nende enneaegse ummistuse ohtu. Imhoffi kaev on kaheosaline septiksüsteem, kus muda lagundatakse eraldi mahutites. See väldib lagundatava muda segunemist uue, pealetuleva mudaga. Samuti on osades septikutes teine järk, kus esimese etapi anaeroobne reovesi aereeritakse enne, kui see nõrgväljale suunatakse.
Jäätmed, mis ei lagune anaeroobselt, tuleb lõpuks septikust eemaldada. Kui seda ei tehta, täitub mahuti jäätmetega ning puhastamata reovesi juhitakse otse nõrgväljale. See on kahjulik keskkonnale, samuti võivad muda voolamisel mahutist ummistuda torud ja väheneda pinnase enda poorsus. Tagajärgede likvideerimine on palju kallim kui septiku hoolduskulud.
Kui tihti septikut tühjendada, sõltub mahuti suurusest, reovee, tahkete ja lagundamatute osakeste hulgast ning ümbritsevast temperatuurist, kuna anaeroobne lagundamine on kõrgematel temperatuuridel efektiivsem. Vajalik sagedus erineb palju sõltuvalt seadustest, kasutusest ja süsteemist. Mõningates paikades on nõutud, et septikuid tühjendataks iga kindla aja tagant, samas tihti jäetakse hooldustihedus inspektorite otsustada. Osa süsteeme vajavad tühjendamist iga mõne aasta tagant või tihemini, teised suudavad funktsioneerida 10–20 aastat enne, kui selleks vajadus tekib. Vastupidi paljude arvamusele pole kindlat reeglit, kui tihti mahuteid tühjendama peaks. Juba aastaid kasutuses olev süsteem, mida kasutab suurem pere, vajab sagedamini tühjakspumpamist kui süsteem, mis on uus ning mida kasutab vaid mõni inimene.
Õigesti projekteeritud ja töötav septiksüsteem ei haise ning peale perioodilise vaatluse ja tühjendamise hooldust ei vaja. Hästi disainitud ja hooldatud betoonist, klaaskiust või plastist septik peaks vastu pidama umbes 50 aastat.[3]
Mõned saasteained, eriti sulfaadid, redutseeritakse anaeroobsetes tingimustes vesiniksulfiidiks, samuti on üheks kõrvalsaaduseks kasvuhoonegaas metaan. Nitraadid ja orgaanilised lämmastikühendid redutseeritakse ammoniaagiks. Anaeroobsete tingimuste tõttu toimub käärimine, mille käigus eraldub süsihappegaas ja metaan.
Käärimise tõttu on septiku sisu anaeroobne ja väikese redokspotentsiaaliga. See hoiab fosfaadid lahustunud ja liikuvas faasis. Kuna fosfaadid võivad taimekasvu seisukohalt olla tihti limiteerivateks toitaineteks, siis fosfaadirikas väljavool septikust keskkonda võib põhjustada kiiret taimekasvu, samuti veeõitsengu.
Tiheda asustusega kohtades võib pinnavee saastetase lubatud piiri ületada, mistõttu on mõned väikelinnad selle probleemi tõttu sunnitud ehitama üldise reovee puhastusjaama.
Septikute läheduses kasvavad puud võivad läbistada septiku mahuti, kui see vananeb, betooni tekivad praod ja seetõttu ka lekked. Puude juured võivad tekitada vee vooluprobleeme, sulgedes ja takistades voolutorusid. Samas kasvavad puud just septikute läheduses kiiremini pideva toitainete kättesaadavuse tõttu.