Mikroplastiks saab nimetada kõiki vees mittelahustuvaid plastitükke, mis on mõõtmetelt väiksemad kui 5 mm.[1] Keskkonda satuvad need plastireostuse tagajärjel ning nende lagunemiseks kulub sadu, kui mitte tuhandeid aastaid.[2] Mikroplasti allikateks on kõik tooted, mis sisaldavad mingil määral plastmassi või selle osakesi.
Mikroplastid saab jagada tekkeviisi põhjal kahte põhiliiki: esmane mikroplast ja teisane mikroplast.
Esmane mikroplast eraldub väikeste osakestena otse keskkonda. Need tekivad peamiselt sünteetilisi kiude sisaldavate rõivaste pesemisel, autorehvide hõõrdkulumise tõttu sõitmisel, hügieeni- ja kosmeetikatoodetesse sihilikult lisatud osakeste tõttu ning tööstustes toimuvate protsesside kaudu. Ookeanides leiduvast mikroplastist moodustab see hinnanguliselt 15–31%.[3]
Teisane mikroplast tekib suuremate plastesemete lagunemisel, nii ookeanis kui maismaal. Lagunemise protsessi nimetatakse fragmentatsiooniks.[4] Suuremateks plastesemeteks on näiteks kilekotid, plastpudelid, autorehvid ja kalavõrgud, kui ka suitsukonid ja joogikõrred. Ookeanides leiduvast mikroplastist moodustab see 69–81%.[3]
Mikroplastide kogus ookeanides järjest suureneb, mille tagajärjel mereloomad söövad ekslikult plastiosakesi. Toiduahela kaudu satuvad osakesed ka inimese organismi.[5] Mikroplasti mõju inimeste tervisele ei ole veel täpselt tõendatud. On teada, et plastmassi tootmises kasutatakse erinevaid mürgiseid lisaaineid: stabilisaatoreid, leegiaeglustajaid või muid keemilisi ühendeid, mis mõjuvad alla neelates inimestele ja loomadele kahjulikult. Loomadel avaldab see negatiivset mõju endokriin- ja lümfisüsteemile, mis reguleerivad hormoonide teket ja toksiinide eemaldamist.[6]
Mikroplastide osakeste arv maailma meredes ja ookeanides on arvatust suurem. Mikroplast kahjustab vee-elustikku, kui loomad ekslikult neid söövad. Inimeseni jõuab plast mereandide söömisega, kraaniveega ja muu toiduga. Täpne mõju inimestele on siiani teadmata, kuid on kahtlusi, et mikroplastid eraldavad toksilisi kemikaale, mille väiksed osakesed võivad jõuda inimese vereringesse.[7]
Mikroplastide levikut soodustavad suured prügisaared ookeanides, kus on üle 87 000 tonni jäätmeid.
Tekstiilitööstuses kasutatavate mikroplastide hulk kasvab rohkem kui 6% aastas, ning on 16% kogu maailma plasti toodangust. Tekstiilidest eralduvad mikroplastid võivad sattuda atmosfääri ja sattuda inimese organismi nina või suu kaudu. Nendes mikroplastides on palju mürgiseid ja toksilisi aineid, mis võivad viia terviseprobleemideni.[8]
Mikroplaste leidub ka pinnases ja aja jooksul nende kogus võib kuhjuda kogusteni, mis mõjutavad pinnases olevaid organisme ja elurikkust. Erinevad uuringud väidavad, et mikroplastide kogused pinnases on 4–23 korda suuremad kui ookeanides.[9]
Mikroplast ei ole uus probleem, kuid sellega tegelemine on üsna algstaadiumis. Otsest mõju inimesele, mereelustikule ja keskkonnale on vähe uuritud ning tõhusat lahendust veel ei ole.[10]
Mikroplastiga seotud probleemide lahendamine on aeganõudev. On võimalik leevendada ning ära hoida olukorra halvenemist. Kõige lihtsam viis selleks on osaleda probleemi lahendavates projektides ning suunata end rohkem taaskasutama.[10]