Paulus II

Sünninimi	Pietro Barbo
Valitsemisaja algus	30. august 1464
Valitsemisaja lõpp	26. juuli 1471
Eelkäija	Pius II
Järeltulija	Sixtus IV
Sünnikuupäev	23. veebruar 1417
Sünnikoht	Veneetsia
Surmakuupäev	26. juuli 1471
Surmakoht	Rooma

Paulus II (Pietro Barbo, 23. veebruar 1417 – 26. juuli 1471) oli paavst 1464–1471. Ta oli 211. paavst.

Pietro Barbo sündis jõuka kaupmehe Niccolò ( või Nicola) Barbo ja Polissena (või Polixena) Condulmeri pojana. Tema ema oli Eugenius IV õde.

Barbo kavatses nooruses omandada isa ametit, kuid Eugenius IV saamisel paavstiks siirdus ta tema teenistusse Rooma. Barbo sai oma hariduse paavstipalees, kus tema õpetajaks oli Georgios Trapezuntios.

Barbo osales 1455 Orsini ja Colonna suguvõsade vahelise vaherahu sõlmimisel. Jaanuaris 1458 vahendas ta Calixtus III ja Napoli kuninga vaherahuläbirääkimisi. Ta aitas Calixtus III surma järel augustis 1458 Pedro Borjal põgeneda Roomast. 22. jaanuaril 1459 siirdus ta koos Pius II-ga Mantovasse ja suvel 1464 Anconasse.

Kardinal Barbo osales 4 konklaavil 1447–1464.

Ametid

Bologna ülemdiakon ja apostellik protonotar
1436 Padova katedraali kanoonik
1. juuli 1440 – 16. juuni 1451 Santa Maria Nuova kardinaldiakon
1440 – 19. juuni 1451 Cervia piiskop
August 1445 komisjoni liige, mis arutas Siena Bernardino kanoniseerimist
1445 Sassia Püha Vaimu ordu generaalmeister ja ordu hospidali administraator
1445 Vatikani basiilika ülempreester
13. august 1445 – 7. oktoober 1446 camerlengo
16. juuni 1451 – 30. august 1464 Vicenza piiskop
16. juuni 1451 – 30. august 1464 San Marco kardinalpreester
1455–1458 Padova administraator
Detsember 1455 komisjoni liige, mille ülesandeks oli rajada paavsti laevastikku
6. juuli 1456 Campania kuberner
1458 komisjoni liige, mis tegeles Roomas korravalvega
9. märts 1459 – 26. märts 1460 Padova piiskop
1460 ja 1463 camerlengo
Ta oli 4 benediktiini kloostri abt commendatario.

1464. aasta konklaav

Paulus II valiti paavstiks 30. augustil 1464 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. septembril kardinal Rodrigo de Borja y Borja poolt. Väide, nagu ta oleks soovinud omada paavstluse ajaloos ainulaadse nähtusena paralleelnimetust Formosus II ja mõningatel andmetel ka Marcus II, tugineb eelkõige kardinal Giacomo Ammannati-Piccolomini mälestustele.

27.–30. augustil 1464 toimunud konklaavil osales 19 kardinali. Paulus II osutus valituks 2 voorus. 1 voorus sai ta 11 häält, kuid ülejäänud hääled said kardinalid Ludovico Trevisano ja Guillaume d'Estouteville. 2 voorus sai Barbo 14 häält ja osutus valituks.

Kuigi iga kardinal oli konklaavil kohustatud tunnustama 18-punktilist kava, mille järgi tuli valituksosutumisel kokku kutsuma 3 aasta jooksul oikumeenilise kirikukogu, teatas Paulus II pärast konklaavi, et tunnistab neid punkte vaid põhimõtetena.

1464. aasta konklaavil osalenud kardinalid

Louis d'Albret
Giacomo Ammannati-Piccolomini
Pietro Barbo
Bessarion
Rodrigo de Borja y Borja
Filippo Calandrini
Angelo Capranica
Juan Carvajal
Alain de Coëtivy
Guillaume d'Estouteville
Francesco Gonzaga
Richard Olivier de Longueil
Juan de Mella
Latino Orsini
Bartolomeo Roverella
Juan de Torquemada
Giacomo Tebaldi
Francesco Todeschini-Piccolomini
Ludovico Trevisano

Sõda Türgiga

Paulus II jätkas oma eelkäijate välispoliitikat üleskutsetes sõjaks türklaste vastu, mille rahastamiseks kasutas ta Kirikuriigis avastatud maarjajää ekspordilt saadud tulusid. Ta rahastas sõjaks türklaste vastu mitmeid Euroopa valitsejaid, nagu Skanderbegi ja 1470 kuulutas välja ristisõja. Otsides liitlasi türklaste vastu, sõlmis ta lepingu Pärsia valitseja Uzun Hassaniga.

Suhted Prantsusmaaga

Prantsusmaa kuningaga suheldes kasutas Paulus II austavat tiitlit: Rex Christianissimus (kõige kristlikum kuningas), mille Leo X hiljem kinnitas kuningale ametlikuks tiitliks.

Suhted Saksamaaga

Aastal 1468 külastas Roomat Saksa-Rooma keiser Friedrich III, kes soovis oikumeenilise kirikukogu korraldamist Konstanzis. Paavst saatis kardinal Piccolomini legaadina Saksamaale.

Suhted Tšehhiga

Paulus II ekskommunitseeris 23. detsembril 1466 Tšehhi kuninga Jiří Poděbradi ja kutsus kristlasi tema vastu ristisõtta.

Suhted Venemaaga

Paulus II kavatses pidada oikumeenilisi taasliitumisläbirääkimisi 1054 tekkinud skisma lõpetamiseks, saates saadikuid Moskva suurvürsti Ivan III juurde ja kavandas Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI venna Thomas Palaiologose tütre Sofia Palaiologa abielu temaga, kuid suri enne läbirääkimiste alustamist.

Suhted Itaalia riikidega

Aastal 1469 puhkes Põhja-Itaalias Francesco I Sforza surma järel sõda ja Paulus II eestvedamisel sõlmiti 22. detsembril 1470 Itaalia riikide liit. Ta andis 12. aprillil 1471 Borso d'Estele Ferrara hertsogi tiitli.

Paulus II ja Eesti

Paulus II sätestas 20. juunil 1465, et Riia peapiiskopkonna piiskopid peavad Riia peapiiskopile andma vande, ja lisas täpse vandevormeli.^[1]

Ta volitas 12. detsembril 1467 Tallinna piiskoppi Ewehard Callet ja Padise kloostri abti otsustama Tartu piiskopi kohtuasjas Heinrich Koskuli ja Theoderich von Ropa vastu.

Ta volitas 18. mail 1468 Breslau piiskoppi kaotama Preisimaal interdikti.

Paulus II andis 17. veebruaril 1470 Saare-Lääne piiskopkonna praostile Brochard Trupenichtile hiljuti surnud Godescalch Oppembergile kuulunud benefiitsi.

Ta määras 16. märtsil 1471 Tartu praosti Jakob von Viscei Preisimaal ja Liivimaal generaalkollektoriks.

1471 apelleeris Nicolaus Uexkülli lese Anna prokuraator Bartholomäus von Tiesenhausen paavstile Wollusti mõisa pärast käiva protsessi asjus.

Piiskoppide määramised

Paulus II kinnitas 5. detsembril 1468 Tartu piiskopiks Andreas Peperi ja määras 17. juunil 1471 Saare-Lääne piiskopiks Peter Wetbergi.^[2]

Sisepoliitika

Paulus II likvideeris 1465 Kirikuriigis Anguillara krahvide võimu ja 1469 taastas Rooma linna vabariikliku administratiivkorra. 1468 avastati vandenõu paavsti vastu.

Suhted kiriku institutsioonidega

Paulus II saatis 1466 laiali paavstliku abbreviaatorite kolleegiumi, mis taastati uuesti Sixtus IV ajal.

Ta määras Chambery kiriku kapiitli paavsti jurisdiktsiooni alla.

1468 tunnustas ta keiser Friedrich III poolt asutatud Püha Georgi rüütliordut.

Ta kinnitas 15. oktoobril 1466 Saksa ordu privileegid ^[1].

Liturgilised otsused

Paulus II moodustas 1467 komisjoni, mis pidi uurima neitsi Maarja pildi imelist ilmumist Genazzanos.

Paavsti 19. aprilli 1470 otsuse järgi tuli juubeliaastat pidada senise 33-aastase intervalli asemel iga 25 aasta tagant.

Teoloogilised vaidlused

Paulus II likvideeris Kirikuriigis fratitselli liikumise.

Portugali Fernando õndsakskuulutamine

Paulus II kuulutas 1470 õndsaks Portugali Fernando.

Uued piiskopkonnad

21. juuli 1465 ühendas Itaalias Luni ja Sarzana piiskopkonnad.
18. jaanuar 1469 Austrias Viini piiskopkond.

Kristlik eetika ja moraal

Paulus II organiseeris Roomas vaeste abistamist.

Onupojapoliitika

Paulus II sugulased Marco Barbo, Giovanni Battista Zeno ja Giovanni Michiel said kardinalideks.

Kardinalide pühitsemised

Paulus II pühitses oma valitsemisajal 10 kardinali 2 konsistooriumil, kaasaarvatud hilisema paavsti Sixtus IV. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 prantslane, 1 inglane ja 1 ungarlane. Ta kohustas kardinale kandma punast birettat.

konsistoorium 18. september 1467
1. Amico Agnifili
2. Jean Balue
3. Marco Barbo
4. Thomas Bourchier
5. Oliviero Carafa
6. Teodoro Paleologo di Montferrato
7. Francesco della Rovere (Sixtus IV)
8. István Várdai
konsistoorium 21. november 1468
1. Giovanni Michiel
2. Giovanni Battista Zeno

Paulus II kultuuriloos

Paulus II-le meeldisid vaatemängud, spordivõistlused ja karnevalid, mida rahastasid paavsti nõudel juudid. Paulus II kogus antiikset kunsti. Tema ajal toodi Rooma esimene trükipress ja Roomas taastati antiikmonumente.

Paulus II resideeris alates 1466 erinevalt oma eelkäijatest Vatikani asemel Palazzo San Marco palees.

Aastal 1466 vangistati paavsti käsul ajaloolane Bartolomeo Platina.

1468 suleti Rooma akadeemia, mida Paulus II süüdistas paganlikus kultuses ja moraalses degeneratsioonis ning korporatsioonid maksustati quindemiaga.

Kardinalina alustas ta 1455 San Marco kiriku rekonstrueerimist Roomas.

1471 kohtus paavstiga Matteo Maria Boiardo.

Surm

Paulus II suri 26. juulil 1471 Roomas südamerabandusse ja maeti Vatikani basiilikasse.

Hinnang

Salvador Miranda andmetel oli Paulus II väga rikas ja suuremeelne. Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi oli Paulus II üsna edev.

Kuna renessansiaja paavstide kohta oli 15. sajandil liikvel mitmesuguseid kuuldusi, siis seejuures tuleb arvestada, et valdavalt on nende juttude paikapidavus kaheldav. Paulus II-t kritiseeris eriti ajaloolane Platina, kelle paavst oli lasknud vangistada. Gregor Heimburgist süüdistas paavsti ebamoraalsuses.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
↑ Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".

Allikad

Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
Gaspare de Verona, Michele Canensi: De Gestis Pauli II. Ludovico Antonio Muratori, "Rerum italicarum scriptores" III, II, 1025–1053. Milano, 1734.

Kirjandus

Avery Andrews: The 'Lost' Fifth Book of the Life of Pope Paul II by Gaspar of Verona. "Studies in the Renaissance" 17, 1970: 7–45.
Michele Ansani: Camera Apostolica. Documenti relativi alle diocesi del ducato di Milano (1458–1471). I "libri annatarum" di Pio II e Paolo II. Milano, 1994.
Maria Giulia Barberini: II Palazzo di Venezia. La dimora privata del cardinale Pietro Barbo e il palazzo di Paolo II. M. G. Barberini, "Tracce di pietra: la collezione dei marmi di Palazzo Venezia". Roma, 2008: 13–54.
Giuseppe Bonaccorso: I veneziani a Roma da Paolo II alla caduta della Serenissima: l'ambasciata, le fabbriche, il quartiere. D. Calabi-P. Lanaro, "La città italiana e i luoghi degli stranieri". Roma-Bari 1998: 192–195.
Maria Letizia Casanova Uccella: Palazzo Venezia, Paolo II e le fabbriche di S. Marco, Catalogo della mostra, Roma, Museo di Palazzo Venezia, maggio-settembre 1980. Roma, 1980.
Paolo Cherubini: Un libro di multe per la pulizia delle strade sotto Paolo II (21 luglio – 12 ottobre 1467). "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 107, 1984: 51–274
Paolo Cherubini: La bolla di Paolo II: un commento diplomatistico con qualche notizia dai Registri Vaticani. A. Manfredi, P. Sverzellati, "Da Luni a Sarzana – 1204 – 2004". Città del Vaticano, 2007): 355–400.
Anna Maria Corbo: Il collezionismo di Paolo II Barbo. "Lazio ieri e oggi" 39, 2003: 4–5.
Anna Maria Corbo: Il sepolcro di Paolo II Barbo. "Lazio ieri e oggi" 39, 2003: 238–239.
Anna Maria Corbo: Sui lavori promossi in Roma da Paolo II Barbo. "Lazio ieri e oggi" 39, 2003: 168–169.
Anna Maria Corbo: Paolo II Barbo: dalla mercatura al papato, (1464–1471). Roma, 2004.
Mariano Dell'Omo: Per uno "status quaestionis" sui rapporti tra papa Paolo II e la biblioteca di Montecassino. "Benedictina" 36, 1989: 165–178.
Mariano Dell'Omo: Paolo II Abate commendatario di Montecassino. Note e documenti sull'abbazia cassinese e la "Terra S. Benedicti" fra il 1465 e il 1471. "Archivum Historiae Pontificiae" 29, 1991: 63–112.
A.J. Dunston: Pope Paul II and the Humanists. "The Journal of Religious History", 7, 1973: 207–306.
Arnold Esch: Deutsche Frühdrucker in Rom in den Registern Papst Pauls II. "Gutenberg Jahrbuch", 68, 1993: 44–52.
Christoph Luitpold Frommel: Francesco del Borgo: Architekt Pius' II und Pauls II. "Römisches Jahrbuch für Kunstgeschichte", 21, 1984: 71–164.
Riccardo Fubini: Gentile Becchi tra servizio mediceo e aspirazioni cadinalizie, e una sua intervista bilingue a papa Paolo II (1 Marzo 1471). V. Fera, G. Ferraù, "Filologia Umanistica. Padova", 1997: 847–872.
Germano Gualdo: Il "liber brevium de curia anni septimi" di Paolo II. Contributo allo studio del breve pontificio. "Mélanges Eugène Tisserant IV". Città del Vaticano, 1964: 301–345.
Kasimir Hayn: Aus den Annatenregistern der Päpste Eugen IV., Pius II., Paul II. und Sixtus IV. (1431–1447, 1458–1484). "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 61, 1895: 129–186.
Hubert Jedin: Sánchez de Arévalo und die Konzilsfrage unter Paul II. "Historisches Jahrbuch", 73, 1954: 95–119.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Carlo La Bella: Considerazioni sulla scultura a Roma durante il pontificato di Paolo II (1464–1471). "Studi Romani" 44, 1996: 10–20.
Narciso Mengozzi: Il Pontefice Paolo II ed i Senesi (1464–1471). "Bullettino senese di storia patria" (BSSP) 21, 1914: 141–174, 197–288, 455–530; BSSP 22, 1915: 253–302; BSSP 24, 1917: 85–130, 206–260; BSSP 25, 1918: 3–75.
Massimo Miglio: Il carteggio tra Gaetano Marini ed Annibale Mariotti e l'edizione del primo libro del "De gestis Pauli secundi" di Gaspare da Verona. "Studi sul Medioevo cristiano offerti a Raffaello Morghen", I, Roma 1974: 519–537.
Anna Modigliani: Un libro di multe per la pulizia delle strade sotto Paolo II (21 luglio-12 ottobre 1467). "Archivio della Società Romana di storia patria" 107, 1984: 51–274.
Anna Modigliani: Un ritratto di Paolo II per il duca di Milano: scelte edilizie, feste e politica cittadina. "Roma nel rinascimento". Roma, 1984: 255–268.
Anna Modigliani: Un contratto di società tipografica del 1469: orefici e libri a stampa nella Roma di Paolo II. "Cultura umanistica a Viterbo". Viterbo, 1991: 163–180.
Anna Modigliani: Paolo II e il sogno abbandonato di una piazza imperiale. Antiquaria a Roma. Intorno a Pomponio Leto e Paolo II. Roma, 2003.
Emilio Motta: Bartolomeo Platina e papa Paolo II. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 7, 1884: 555–559.
Eugène Müntz: Les arts à la cour des papes pendant le XVe et le XVIe siècle, II, Paul II (1464–1471). Paris, 1879.
Pio Paschini: Friulani alla corte di Paolo II. "Memorie storiche forogiuliesi" 17, 1921: 224–226.
Antonio Petrini: La Tabula officiorum di Paolo II (1464–1471). A. Jamme, O. Poncet, "Offices et papauté (XIVe – XVIIe siècle)". Roma, 2005: 125–157.
Stefano Petrocchi: La pittura a Roma all'epoca di Paolo II Barbo. Giuliano Amidei "papae familiari". S. Rossi, "Le due Rome del Quattrocento: Melozzo, Antoniazzo e la cultura artistica del '400 romano". Roma, 1997: 225–235.
Camillo Rebecchini: La costruzione di Paolo II nel cortile del Pappagallo in Vaticano. "Studi romani" 20, 1972: 521–522.
Ian Robertson: Pietro Barbo – Paul II: "Zentilhomo de Venecia e Pontifico". D.S. Chambers, "War, Culture and Society in Renaissance Venice. Essays in Honour of John Hale". London, Rio Grande, 1993: 147–172.
J. Ruysschaert: Le "Liber iuramentorum" de la Chambre Apostolique sous Paul II. "Miscellanea in memoria di Giorgio Cencetti". Torino, 1973: 285–91.
Xavier F. Salomon: Cardinal Pietro Barbo's Collection and its Inventory Reconsidered. "Journal of the History of Collections" 15, 2003: 1–18.
Giovanni Soranzo: Giovanni Battista Zeno, nipote di Paolo II, cardinale di S. Maria in Portico (1468–1501). "Rivista di storia della chiesa in Italia" 16, 1962: 249–274.
Giuseppe Zander: La possibile ricomposizione del monumento sepolcrale di Paolo II. "Atti della Pontificia Accademia Romana di Archeologia" 55–56 (1982–84): 175–243.
Giuseppe Zander: Novità sul monumento di Paolo II (1464–71) in San Pietro. "Studi di storia dell'arte sul Medioevo e il Rinascimento nel centenario della nascita di Mario Salmi". Firenze, 1993: 543–554.
Giuseppe Zippel: Paolo II e l'arte. Note e documenti. G. Zippel, "Storia e cultura del Rinascimento italiano". 1979: 402–462.
Giuseppe Valentini: La sospensione della crociata nei primi anni di Paolo II (1464–1468) (Dai documenti d'archivio di Venezia). "Archivum Historiae pontificiae" 14, 1976: 71–101.
Roberto Weiss: Un umanista veneziano. Papa Paolo II. Venezia, Roma, 1958.