Leo VIII | |
---|---|
![]() | |
Valitsemisaja algus | 4. detsember 963 |
Valitsemisaja lõpp | veebruar, 1. märts või aprill 965 |
Eelkäija | Johannes XII |
Järeltulija | Benedictus V, Johannes XIII |
Sünnikoht | Rooma |
Surmakuupäev | veebruar, 1. märts või aprill 965 |
Surmakoht | Rooma |
Leo VIII oli paavst 963–965, seejuures 963–964 koos Johannes XII-ga ja 964 koos Benedictus V-ga. Tema legitiimsus on aegade jooksul olnud vaieldav, kuid tänapäeval peetakse teda paavstiks, mistõttu ta oli 131. paavst.
Leo (Leone) oli sündinud Roomas Clivus Argentarii regioonis ja ta oli Johannese (Giovanni) poeg. Ta oli Johannes XII ajal kuuria ametnik (protoscriniarius).
Leo VIII valiti paavstiks 4. detsembril 963 Roomas toimunud sinodil, kus tagandati senine paavst Johannes XII. Sinodi eesistujaks oli Saksa-Rooma keiser Otto I Suur, kellele uus paavst andis truudusvande.
Leo VIII oli esimene ilmik pärast Fabianust, kes sai paavstiks. Ta sai madalamad ordinatsioonid ühe päeva jooksul, mis oli vastuolus kanoonilise õigusega. Ta pühitseti 6. detsembril ametisse Ostia, Porto ja Albano piiskoppide poolt ehk esimest korda võtsid paavsti kroonimisest osa kolm piiskoppi, mis muutus hiljem tavapäraseks.
Leo VIII sai paavstiks ajal, mil tema eelkäija Johannes XII oli Roomast keiser Otto I kartuses põgenenud. Sellal kui keiser viibis Roomas, õhutas Johannes XII Tivolis roomlasi tema ja Leo VIII vastu mässama, mille tõttu 3. jaanuaril 964 tuli keisri sõduritel suruda Roomas maha ülestõus. Leo eestkostel vabastas keiser roomlaste antud pantvangid.
964. aasta esimestel nädalatel otsustas keiser Roomast lahkuda ja peagi järgnes talle ka Leo VIII. Johannes XII pääses taas võimule ja pidas 26. veebruaril sinodi, kus Leo VIII ekskommunitseeriti ning tema ametisse määramine tunnistati kanoonilisele õigusele mittevastavaks.
Aprillis 964 naasis Otto I Rooma, kus ta aitas Leol korda taastada. Johannes XII põgenes Roomast ja suri 14. mail Campagnas. Kuna Leo VIII oli ebapopulaarne, otsustasid Rooma vaimulikud Johannes XII surma järel valida tema järglaseks diakon Benedictuse, kes ei pälvinud aga keisrilt vajalikku toetust.
Otto I abiga tungis Leo VIII juunis 964 Rooma ja tagandas Lateraani palees toimunud sinodil ametist Benedictuse, kellele Leo lõi isiklikult tema enda karjasesauaga vastu pead ja rebis palliumi ära.
Leo VIII andis 13. detsembril 963 palliumi Aquileia patriarhile Rodoaldole ja kinnitas patriarhaadi privileegid.
Leo VIII kinnitas Saint-Pierre de Montmajour'i kloostri privileegid.
Leo VIII lasi uurida ja tunnustas seejärel 14. septembril 948 Einsiedelnis aset leidnud imetegu, mille järgi pühitsesid Jeesus Kristus, neli evangelisti, apostel Peetrus ja Gregorius I sealse kabeli.
Leo VIII-le on omistatud dokumendid "Cessatio donationum", "Privilegium maius" ja "Privilegium minus", mille autorsust peavad kirikuloolased kaheldavaks.
Ta andis nime mitmele Rooma tänavale.
Leo VIII suri kirikuloolase J. N. D. Kelly järgi 1. märtsil 965 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse. "Catholic Encyclopedia" järgi suri ta millalgi ajavahemikul 20. veebruarist 13. aprillini 965.
Eelnev Johannes XII |
Rooma paavst 963–965 |
Järgnev Benedictus V, Johannes XIII |