Clemens V

Sünninimi	Bertrand de Got
Valitsemisaja algus	5. juuni 1305
Valitsemisaja lõpp	20. aprill 1314
Eelkäija	Benedictus XI
Järeltulija	Johannes XXII
Sünnikuupäev	1264
Sünnikoht	Villandraut
Surmakuupäev	20. aprill 1314
Surmakoht	Roquemaure

Clemens V (Bertrand de Got, ka Bertrand de Gout, Bertrand de Goult, Bertrand de Gouth, Bertrand de Gotto, Bertrand de Goth, Bertrand de Guto või Ramondo del Gotto; 1264 – 20. aprill 1314) oli paavst 1305–1314. Ta oli 195. paavst ja esimene Avignoni vangipõlve paavst.

Got sündis Prantsusmaal Villandraut', Grayani, Livrani ja Uzeste senjööri Béraud de Goti ja tema abikaasa Ide de Blanqueforti 11-lapselises peres 3. pojana. Tema vend Bérard de Got sai Lyoni peapiiskopiks ja 1294 kardinaliks, vend Guillaume Segin de Got aga paavsti kaplaniks.

Got õppis esmalt Saint-Ferréolis grandmontini ordu prioraadis, siis Toulouse'is, Orléansis ning Bologna ülikoolis kanoonilist ja tsiviilõigust. Ta sai Bordeaux', Ageni, Toursi ja Lyoni kanoonikuks ning sakristaaniks. Ta polnud oma sissetulekutega rahul ja apelleeris maaisandale Inglise kuningale Edward I-le, kellel oli tol ajal Prantsusmaal valdusi ja kes võimaldas Got'ile pensioni maksmise, kuni talle on võimalik anda mõni tulusam ametikoht. 1285. aasta paiku tegutses Got Inglise parlamendis kuningliku protektorina.

1289 Lyoni peapiiskopiks saanud vend Bérard määras Bertrand de Goti Lyoni peapiiskopkonna generaalvikaariks ja 1294 saatis paavst Coelestinus V ta diplomaatilisele missioonile Inglismaale, tema venna Bérardi aga Prantsusmaale. Got määrati 28. märtsil 1295 Comminges'i piiskopiks ja 23. detsembril 1299 Bordeaux' peapiiskopiks. Ta osales aprillis 1302 generaalstaatidel ja novembris 1302 Roomas toimunud sinodil.

1304–1305 konklaav

Clemens V valiti paavstiks 5. juunil 1305 Perugia katedraalis ja pühitseti ametisse 14. novembril Lyoni Saint-Justi basiilikas kardinal Napoleone Orsini poolt.

Kroonimistseremoonia järel peetud protsessioonil varises rahvahulga raskuse all kokku vana müür ja tekkinud rüseluses hukkus vähemalt 11 inimest, sealhulgas Bretagne'i hertsog Jean II ja paavsti üks vend. Paavst kukkus hobuse seljast maha, kuid tõsisemat viga ei saanud. Rüseluse käigus läks paavsti peast kukkunud tiaaralt kaduma hinnaline juveel. Järgmisel päeval tapeti tüli käigus veel üks paavsti vend.

Juulist 1304 5. juunini 1305 toimunud konklaavi viimases voorus osales 15 kardinali. Konklaavil tekkis kaks fraktsiooni: Prantsusmaa kuningat toetanud kardinalid ja tema vastased kardinalid. Sel konklaavil olid soosikuteks kardinalid Napoleone Orsini ja hiljem haiguse pärast lahkunud Matteo Orsini.

Clemens V ise ei osalenud konklaavil, sest ta polnud kardinal. Viimati sai mitte-kardinalina paavstiks Coelestinus V, pärast teda aga Urbanus V ja Urbanus VI.

21. veebruaril või 8. märtsil 1305 saabus Perugiasse Napoli kuningas Carlo II. Anagni vandenõu korraldanud Prantsusmaa nõunik Guillaume de Nogaret oli kardinalidele saatnud kirja. Got'i soovitas paavstiks valida kardinal Francesco Caetani. Kardinalide valikul osutus määravaks, et Got'il olid head suhted nii Bonifatius VIII kui Philippe IV-ga.

Kroonik Giovanni Villani järgi nõudis Got'i valimist kardinalidelt Prantsusmaa kuningas Philippe IV, kes olevat tema väitel eelnevalt kohtunud Got'iga Saint-Jean-d'Angély metsas, kus olevat sõlmitud mitmed salajased lepped. Ajalookirjanduses ei peeta Villani väiteid usutavateks, sest ei Got ega Philippe IV viibinud sel ajal seal kandis.

Konklaavi viimases voorus osalenud kardinalid

Niccolò Alberti
Giovanni Boccamazza
Landolfo Brancaccio
Francesco Caetani
Luca Fieschi
Guglielmo de Longhi
Giovanni Minio da Morrovalle
Francesco Napoleone Orsini
Napoleone Orsini
Gentile Partino
Leonardo Patrasso
Robert de Pontigny
Teodorico Ranieri
Pedro Rodríguez
Walter Winterburn

Paavstluse doktriin

Clemens V avaldas 24. augustil 1313 bulla "Patoralis cura", milles ta rõhutas, et paavstil on ülemvõim keisri üle. Samuti võib paavst vakantsiperioodil määrata ametisse keiserlikke vikaare.

Suhted Prantsusmaaga

Avignoni vangipõlv

Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Clemens V ei viibinud konklaavil ja sai kardinalide otsusest teada 2 nädalat hiljem, viibides Vienne'i piiskopkonnas Lusignanis. Ta pöördus Bordeaux'sse, kus sai 24. juulil 1305 kätte ametliku teate. Ta lahkus Bordeaux'st 4. septembril 1305, läbis Béziersi, Lézignani, Nîmes'i, Villalieri, Montpellier' ja Viviersi, külastas Grandselve ja Prouilhe kloostrit ning jõudis 1. novembril 1305 Lyoni, kus ta ametisse pühitseti.

Paavst kavatses siirduda Rooma, kuid soovis, et Inglismaa ja Prantsusmaa sõlmiksid rahu, reisides pärast kroonimist mööda Lõuna-Prantsusmaad. Tema kroonimisel viibinud Prantsusmaa kuninga Philippe IV soovitusel asus Clemens V 9. märtsil 1309 elama kuninga vasallile Napoli kuningale Carlo II-le kuuluvasse Avignoni, mis jäi paavsti peamiseks residentsiks aprillini 1367, kui Urbanus V suundus Rooma. Paavsti valikut Prantsusmaale jäämise osas võis mõjutada ka pingeline sisepoliitiline olukord Itaalias ja 6. mail 1308 Roomat tabanud suur tulekahju.

Ajaloolase Sophia Menache järgi viibis Clemens V Avignonis kokku 160 päeva, vahepealsel ajal elas ta Châteauneufis, Monteaux's, Carpentras's ja mujal.

Templiordu keelustamine

Pikemalt artiklis Templiordu

Clemens V arutas 1306 või 1307 Poitiers's Templiordu suurmeistri Jacques de Molay'ga ristisõja korraldamist Lähis-Idas. Molay tegi ka paavstile ettepaneku Templiordu ja johanniitide ordu liitmiseks, nagu see oli otsustatud Lyoni II oikumeenilisel kirikukogul. Molay palus paavstil ka langetada õiglane otsus ordu vastu esitatud süüdistuste osas.

Prantsusmaa kuningas Philippe IV lasi 13. oktoobril 1307 kõik Prantsusmaal viibinud templirüütlid kinni võtta. Nende ülekuulamisel kasutati piinamist, mistõttu paljud templirüütlid tunnistasid end nende vastu esitatud süüdistustes süüdi.

Juuraharidusega Clemens V taunis 27. oktoobril 1307 templirüütlite vahistamist, sest see toimus paavstiga kooskõlastamata. Ta kuulutas templirüütlite vastu alustatud protsessid õigustühisteks ja kutsus 22. novembril 1307 uurima templirüütlite vastu esitatud süüdistusi. Mais 1308 mõistsid kuninga korraldusel kokku kutsutud generaalstaadid hukka templirüütlite tegevuse. Kuningas saatis paavsti juurde 72 end ketserluses süüdi tunnistanud prantsuse templirüütlit, kes soovisid paavstilt saada absolutsiooni. Nende tunnistuste alusel käivitas paavst juunis 1308 uue juurdluse, mis hõlmas Templiordu tegevuse uurimist kõigis riikides, kus templirüütlid tegutsesid. Paljudes piirkondades, nagu Itaalias, Portugalis ja Saksamaal, ei leidnud templirüütlite vastu esitatud süüdistused kinnitust. Paavsti nõudel ei tohtinud juurdluste läbiviimisel kasutada piinamist.

Paavst kutsus Vienne'is kokku oikumeenilise kirikukogu ja koostas 22. märtsil 1312 bulla "Vox in excelso" (ka "Vox clamantis"), mille ta avaldas 3. aprillil 1312. Bulla alusel saatis ta laiali Templiordu, kuid ei mõistnud selle tegevust hukka, sest ordu vastu esitatud süüdistused ketserliku doktriini kasutamises ei leidnud kinnitust. Paavst andis 2. mail 1312 Templiordu varad üle johanniitidele.

Templiordu viimane suurmeister Jacques de Molay keeldus end süüdi tunnistamast ja saadeti Philippe IV käsul 1314 koos kolme kaaslasega tuleriidale. Kuna paavst ja kuningas surid seejärel lühikese ajavahemiku jooksul, andis see alust legendile, et suurmeister kutsus nad oma surmatunnil Jumala kohtu ette. Legendi on esmalt maininud kroonik Ferreto dei Ferreti (Ferretto Vicenzast), toetudes endise templirüütli sõnadele.

Bonifatius VIII taunimine

Prantsusmaa kuningas Philippe IV soovis Bonifatius VIII kuulutamist ketseriks ja tema nime eemaldamist paavstide loendist. Clemens V võttis 1. veebruaril 1306 avaldatud kirjas "Meruit" tagasi Bonifatius VIII avaldatud bulla "Unam Sanctami" sätted.

Juunis 1308 esitasid generaalstaadid Bonifatiuse vastu süüdistusi ja 2. veebruaril 1309 alustati Avignonis Bonifatiuse vastu kohtuprotsessi. Clemens V kinnitas 13. septembril 1309 Bonifatiuse süütust talle esitatud süüdistuste osas. Ta mõistis 27. aprillil 1311 avaldatud bullas "Rex gloriae" Anagni vandenõu läbiviijad, sealhulgas Guillaume de Nogaret, vabaks kiriklikest karistustest ja tühistas Bonifatius VIII otsused Prantsusmaa kohta alates novembrist 1302. Vienne'i oikumeenilisel kirikukogul tunnustati 16. oktoobril 1311 Bonifatiust legitiimse paavstina.

Suhted prelaatidega

Clemens V taunis Bourgesi peapiiskopi taotlust saada Akvitaania priimaseks.

Ta otsustas 3. augustil 1308 jätta alles Bonifatius VIII moodustatud Pamiersi piiskopkonna, hoolimata selle territoriaalsetes vaidlustest Toulouse'i piiskopkonnaga.

Vienne'i kirikukogu

Pikemalt artiklis Vienne'i kirikukogu

Clemens V kutsus 12. augustil 1308 avaldatud bullaga "Faciens misericordiam" (või "Regnans in coelis") kokku oikumeenilise kirikukogu, mille ta avas 16. oktoobril 1311 Prantsusmaal Vienne'is. Kirikukogu peamiseks ülesandeks oli otsustada Templiordu saatus. Kirikukogu avamisel osales ka Prantsusmaa kuningas Philippe IV.

Paavst saatis 22. märtsil 1312 laiali Templiordu, avaldades vastava otsuse 3. aprillil.
Kirikukogu tunnustas Bonifatius VIII-t legitiimse paavstina.
6. mail 1312 avaldatud konstitutsiooniga "Exivi de paradiso" sätestasti frantsisklaste reeglid.
Apostelliku konstitutsiooniga "Ne Romani" sätestati, et konklaav peab toimuma piiskopkonnas, kus paavst suri ja konklaavil võivad osaleda ka ekskommunitseeritud kardinalid, kui nad pole ametist tagandatud.
Kirikukogul arutati ka Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistamist.
Sätestati ekskommunitseerituks iga vaimulik, kes sõlmib lähisugulaste vahel abielu.

Suhted Inglismaaga

Clemens V oli varem Bordeaux' peapiiskopina Inglismaa kuninga Edward I vasall, kuna Bordeaux kuulus tollal Inglismaa valduste hulka. Edward I saatis juulis 1305 paavstile kingitusi ja Clemens V vabastas ta mässulistele aadlikele antud vandetõotustest.

Paavst peatas 12. veebruaril 1306 Canterbury peapiiskopi Robert Winchelsey volitused, kuid taastas need 22. jaanuaril 1308 pärast Edward II palvet. Winchelsey viibis vahepealsel ajal kuurias.

Suhted Napoliga

Clemens V määras Napoli kuninga Roberto keiserlikuks vikaariks Itaalias.

Suhted Saksamaaga

Clemens V toetas Saksa-Rooma keisri määramisel nii Philippe IV venda Charlesi kui ka Heinrichit. Kui keisriks valiti Heinrich, siis paavst tunnustas teda, kuid taunis tema sõjategevust Napoli kuningaga.

Suhted Serbiaga

Clemens V kutsus aprillis 1308 Serbia kuningat Stefan Uroš II-t astuma katoliku kirikusse.

Suhted Šotimaaga

Clemens V ekskommunitseeris 5. juunil 1306 Šoti kuninga Robert I, keda seostati aadliku John III Comyni mõrvaga. Ta tagandas ametist Robertit toetanud Lambartoni ja Wisharti piiskopid.

Suhted Ungariga

Clemens V toetas Ungari kuningana Károly I-t.

Clemens V ja Eesti

Clemens V käskis 1306 Tartu vaimulikel tagastada Saksa ordu orduvendadele võlg.

Ta nõudis 19. juunil 1310 avaldatud bullas "In vinea domini" Bremeni peapiiskopilt Jens Grandilt ja Ravenna toomhärralt Albertus de Mediolanolt Liivimaal Saksa ordu vastu esitatud kaebuse uurimise korraldamist. Ta andis 23. novembril 1311 Bremeni peapiiskopile ja Mediolanole korralduse samas kohtuasjas päevarahade maksmise osas.

Ta nõudis 17. veebruaril 1311 Riia peapiiskopilt Friedrich von Pernsteinilt Riia peapiiskopkonnas frantsisklaste ja dominiiklaste konventide rajamist.

Ta käskis 1311 Kuramaa piiskopilt nõuda neilt, kes peavad Riia kapiitlile maksma aastarenti, oma kohustuste täitmist.

Ta määras 1312 Riia inkvisiitoriks Laoni toomhärra Franciscus de Moliano.

Ta andis 1. märtsil 1313 Tartu piiskopile Dietrich II Vyshusenile korralduse 1500 kuldna suuruse laenu osas.

Sisepoliitika

Clemens V rehabiliteeris ja ennistas 17. detsembril 1305 ametisse Bonifatius VIII poolt ekskommunitseeritud kardinalid Giacomo ja Pietro Colonna.

Ta kuulutas ristisõja Veneetsia vastu, kes oli vallutanud Kirikuriigile kuulunud Ferrara.

Ta kehtestas Sienale interdikti.

Suhted kiriku institutsioonidega

Clemens V üritas lahendada frantsisklaste ja frantsiskaani spiritualistide vahelist tüli. Ta ekskommunitseeris bullas "Vita prima" frantsiskaani sarabaidiid. Ta kutsus Provence'i spiritualistide juhid enda juurde ja andis neile korralduse üle vaadata kõik sätted, mis ei vasta ordu reeglitele. Ta andis 14. aprillil 1310 avaldatud bullaga "Dudum ad apostolatus" spiritualistidele immuniteedi. 6. mail 1312 Vienne'i oikumeenilisel kirikukogul avaldatud konstitutsiooni "Exivi de paradiso" järel lahkusid paljud Toscana spiritualistid oma konventidest. Paavst andis Genova peapiiskopile korralduse sundida spiritualiste jõuga oma konventidesse tagasi pöörduma.

Ta määras 1310 dominiiklase Giles de Ferrare katoliku Aleksandria patriarhiks.

Ta sätestas, et mertsedariaanide ordumeister peab olema ordineeritud preestriks.

Clemens V käskis 1306 Tartu vaimulikel tagastada Saksa ordu orduvendadele võlg. Ta kohustas 19. juunil 1310 Bremeni peapiiskoppi ja Ravenna toomhärrat Albertus de Mediolanot korraldada Liivimaal Saksa ordu vastu esitatud kaebuse uurimist ning andis neile 23. novembril 1311 korralduse samas kohtuasjas päevarahade maksmise osas. Paavsti volitusel vabastas kardinal Giacomo Colonna 11. mail 1313 Saksa ordu liikmed ekskommunikatsioonist ^[1].

Ketserite taunimine

Clemens V kuulutas 1306 ristisõja apostoolikute vastu.

Kanooniline õigus

Clemens V avaldas 21. märtsil 1314 kanoonilise õiguse kogumiku "Clementineæ".

Ta sätestas, et inkvisiitorid võivad piinamist kasutada vaid piiskopi loal.

Ta kuulutas õigustühisteks kõik ketserite osas langetatud kohtuotsused, kui neid ei kooskõlastatud piiskopiga.

Ta sätestas, et diakoniks võib ordineerida vähemalt 20-aastast, preestriks aga 25-aastast meest.

Ta sätestas, et kanoonikud, kes pole alamdiakonid, ei tohi kapiitlil hääletada.

Misjon

Clemens V määras 1307 Giovanni da Montecorvino Khanbaliqi (Pekingi) peapiiskopiks ja Kaug-Ida priimaseks.

Coelestinus V kanoniseerimine

Clemens V kanoniseeris 5. mail 1313 Coelestinus V. Ta alustas 1307 Louis d'Anjou kanoniseerimisprotsessi.

Onupojapoliitika

Clemens V määras kardinaliks oma sugulased Raymond de Goti, Bérenger de Frédoli, Arnaud de Canteloupi, Arnaud de Pellegrue', Guillaume Arrufat des Forgesi, Raymond Guillaume des Forgesi, Bernard de Garvesi ja Arnaud d'Aux.

Ta määras oma venna Arnaud Garsias de Goti Spoleto vikaariks.

Uued kardinalid

Clemens V määras 24 kardinali 3 konsistooriumil, neist 23 prantslast ja 1 inglase. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Johannes XXII.

konsistoorium 15. detsember 1305
1. Guillaume Arrufat des Forges
2. Arnaud de Canteloup
3. Pierre de la Chapelle Taillefert
4. Nicolas de Fréauville
5. Bérenger de Frédol
6. Raymond de Got
7. Thomas Jorz
8. Arnaud de Pellegrue
9. Pierre Arnaud de Puyanne
10. Étienne de Suisy
konsistoorium 19. detsember 1310
1. Bertrand des Bordes
2. Arnaud de Falguières
3. Raymond Guillaume des Forges
4. Bernard de Garves
5. Arnaud Nouvel
konsistoorium 23. detsember 1312
1. Arnaud d'Aux
2. Michel du Bec-Crespin
3. Jacques d'Euse (Johannes XXII)
4. Vital du Four
5. Bérenguer de Frédol
6. Guillaume Pierre Godin
7. Guillaume de Mandagout
8. Raymond, Saint-Severi kloostri abt
9. Guillaume Teste

Clemens V kultuuriloos

Clemens V rajas 27. jaanuaril 1306 Orléansi, 8. septembril 1308 Perugia ja 1311 Dublini ülikoolid. Ta soosis võõrkeelte õpetamist Pariisi, Oxfordi, Salamanca ja Bologna ülikoolides. Ta lubas 10. märtsil 1310 Bologna ülikooli teoloogiatudengitel käia tsiviilõiguse ja meditsiiniloengutes.

Ta lasi taastada 1308 tulekahjus hävinud Rooma Lateraani basiilika.

Ta moodustas Avignonis uue paavstliku kirikukoori.

Arst Arnaldo da Villanova suri teel Clemens V juurde.

Dante Alighieri nõudis pärast paavsti surma kardinalidelt, et valitud paavst pöörduks tagasi Rooma. Ta mainis paavsti "Jumalikus komöödias".

Talle püstitati Uzestes monument, mida kalvinistid reformatsiooni ajal rüüstasid.

Kunstnik Henri Ségur on paavsti kujutanud Avignoni paavstipalees asuval portreel.

Surm

Clemens V põdes vähki. Ta suri 20. aprillil 1314 Prantsusmaal Roquemaure'is ning maeti augustis 1314 Uzeste Notre-Dame'i kirikusse.

Hinnang

Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly hinnangul oli Clemens V intelligentne ja vaga, kuid ta taunib paavsti onupojapoliitikat.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad

Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
Robert Fawtier, Yvonne Lanhers: Tables des registres de Clément V. Paris 1948–1957.
Liber pontificalis.
Bartolomeo da Lucca: Historia Ecclesiastica Nova.
Regestum Clementis papae V ex Vaticanis archetypisv. Roma, 1885–1892.
Clemens V dokumendid.

Kirjandus

G. Allain: Uzeste et Clément V. "Revue catholique de Bordeaux" 16, 1895: 26–31.
Salvatore Andreucci: Papa Clemente V in una controversia fra il vescovo e il comune di Lucca. "Giornale Storico della Lunigiana", 16, 1965: 65–73.
Étienne Baluze: Vitae paparum Avenionensium, sive collectio actorum veterum. Paris, 1693.
Andrea Bartocci: La regola dei frati minori al concilio di Vienne e la bolla "Exivi de paradiso" di Clemente V (1312). "Archivum Franciscanum Historicum" 96, 2003: 45–84.
Ernest Berchon: Histoire du pape Clément V (1305–1314). Paris, 1896.
Ursmer Berlière: Registres de Clément V. Tables des noms de personnes et de lieux relatifs aux anciens diocèses belges. "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 9, 1929: 341–356.
Jacques Bernard: Le népotisme de Clement V et ses complaisances pour la Gascogne. "Annales du Midi" 61 (1948–1949): 369–411.
Edgard Boutaric: Clément V, Philippe le Bel et les Templiers. Éd. Victor Palmé, Paris, 1910.
André Callebaut: Une bulle du temps de Frédéric II, exploitée sous Clément V contre Saint Gautier, évêque de Poitiers. "Archivum franciscanum historicum" 16, 1923: 34–56.
Jean Contrasty: Études de topographie commingeoise. Le pape Clément V et le culte de s. Gaudens. "Revue Historique de Toulouse", 29, 1942: 91–219.
Jeffrey Howard Denton: Pope Clement V's Early Career as a Royal Clerk. "The English Historical Review", 83, 1968: 303–314.
Marc Dykmans: Le missel de Clément V (1305–1314). "Ephemerides Liturgicae", 86, 1972: 449–473.
Franz Ehrle: Der Nachlaß Clemens' V. und der in Betreff desselben von Johann XXII. (1318–1321) geführte Process. "Archiv für Literatur- und Kirchengeschichte des Mittelalters" 5, 1889: 1–158.
Anton Eitel: Der Kirchenstaat unter Klemens V. Berlin, Leipzig, 1907.
Jean Favier: Les papes d'Avignon. Fayard, Paris, 2006.
G. Fornasari: Il conclave perugino del 1304–1305. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia", 10, 1956: 321–344.
Paul Fournier: Clément V et Philippe le Bel. "Journal des Savants" 1911: 356–370.
Carl Gerold Fürst: Quia nonnulli. Anmerkungen zu einer Bulle Clemens' V. Hubert Mordek, "Aus Kirche und Reich. Studien zu Theologie, Politik und Recht im Mittelalter. Festschrift für Friedrich Kempf". Sigmaringen, 1983: 419–430.
P. Cachon: Pièces relatives au débat du Pape Clément V avec l'empereur Henri VII. Montpellier, 1894.
Romain Gaignard: Le gouvernement pontifical au travail. L'exemple des dernières années du règne de Clément V, 1er août 1311–20 avril 1314. "Annales du Midi", 71, 1960: 161–214.
Anne Gilmour-Bryson: L'elezione di Bertrand de Got (Clemente V) e l'incontro a St. Jean d'Angély: realtà o leggenda? "Rivista di storia della chiesa in Italia" 53, 1999: 407–445.
Louis Guérard: La succession de Clément V et le procès de Bertrand de Got, vicomte de Lomagne (1318–21). "Revue de Gascogne", 32, 1891: 5–20.
Bernard Guillemain: Les recettes et les dépenses de la Chambre Apostolique pour la quatrième année du pontificat de Clément V (1308–1309). Roma, 1978.
Bernard Guillemain: Les papes d'Avignon (1309–1376). Paris, 1998.
Emil Göller: Aus einem Hamburger Pfründeprozeß unter Clemens V. im Jahre 1312. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 36, 1928: 114–122.
Zdenka Hledíková: Prodromus vatikánských Monument a listina Klimenta V. pro premonstráty. "Cesky casopis historicky" 98, 2000: 1–17.
Norman Housley: Pope Clement V and the Crusades of 1309–10. "Journal of Medieval History", 8, 1982: 29–43.
Hildegard Hörnicke: Die Besetzung der deutschen Bistümer während des Pontifikates Klemens V. Berlin 1919.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Joseph Allen Kicklighter: La carrière de Béraud de Got. "Annales du Midi", 85, 1973: 327–334.
Joseph Allen Kicklighter: An Unknown Brother of Pope Clement V. "Medieval Studies", 38, 1976: 492–495.
Johann Peter Kirsch: Die Annatenbulle Klemens V. für England, Schottland und Irland vom 1. Februar 1306. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 27, 1913: 202–207.
Elisabeth Kraack: Rom oder Avignon? Die römische Frage unter den Päpsten Clemens V. und Johanns XXII. Marburg, 1929.
Leo König: Die päpstliche Kammer unter Clemens V. und Johann XXII. Wien, 1894.
Edmond-René Labande: Clément V et le Poitou. "Histoire de l'Europe occidentale XIe-XIVe siècle", London 1973.
Paul Lâchât: Une ambassade éthiopienne auprès de Clément V, à Avignon. "Annali del Pontificio Museo Missionario", 31, 1967: 9–21.
François Lacoste: Nouvelles études sur Clément V. Paris, 1896.
Charles-Victor Langlois: Documents relatifs à Bertrand de Got (Clément V). "Revue Historique", 60, 1889: 48–54.
Tommaso Leccisotti: Note in margine all'edizione dei Regesti di Clemente V. "Mélanges Eugène Tisserant", 1964: 15–45.
Georges Lizerand: Clément V et Philippe le Bel. Éd. Hachette, Paris, 1910.
Sophia Menache: Clément V et le royaume de France. Un nouveau regard. "Revue d'Histoire de l'Église de France", 74, 1988: 23–38.
Sophia Menache: Clement V. Cambridge, 1998.
Guillaume Mollat: Les papes d'Avignon 1305–1378. Letouzey & Ané, Paris, 1949.
Jean-Daniel Morerod: Le "polycopiage" de privilèges cisterciens par la chancellerie de Clément V durant la querelle de l'exemption. "Notes sur la vie des documents pontificaux. L'acte pontifical et sa critique". Bonn 2007: 295–305
Claude Mossé, Nicole Pallanchard: Clément V, premier pape d'Avignon (1265–1314), Éd. Stock, Paris, 1998, ISBN 2-234-04988-1
Ewald Müller: Das Konzil von Vienne 1311 – 1312. Seine Quellen und seine Geschichte. 1934.
Edmund von Oefele: Über ein von Aventin benütztes Schreiben des Papstes Clemens V. an König Albrecht I. "Sitzungsberichte der Bayerischen Akademie der Wissenschaften, phil.-hist. Klasse" 1889: 271–281.
Waldemar Otte: Der historische Wert der alten Biographien des Papstes Clemens V.: eine quellenkritische Vorstudie für die Geschichte des ersten Papstes im Exil von Avignon. Breslau, 1903.
Dominique Paladilhe: Les papes en Avignon. Paris, 1975.
Mario delle Piane: Intorno ad una bolla papale: la "Pastoralis cura" di Clemente V. "Rivista di storia del diritto italiano" 31, 1958: 23–56.
Alain Pujol: Clément V, le pape maudit. Éd. Vivisques, Bordeaux, 1988, ISBN 2-907310-01-1
Alain Pujol: Clément V et les Templiers. Villandraut, 1996.
Joseph François Rabanis: Clément V et Philippe le Bel. Paris, 1858.
Yves Renouard: La papauté à Avignon. Paris, 1954.
Yves Renouard: Les relations d'Edouard II et de Clément V d'après les "Roles gascons". "Annales du Midi", 67, 1955: 119–142.
Henry Gerald Richardson: Clement V and the See of Canterbury. "English Historical Review" 56, 1941: 96–103.
Bertrand Rumeau: Clément V, Villandraut et son château. Villandraut, 1928.
Vicente Salavert y Roca: Notas sobre la politica italiana de Clemente V y sus repercusiones en Aragón. "Miscellanea in onore di R. Cessi", I, Roma 1958: 255–98.
Tilmann Schmidt: Der Bonifaz-Prozeß. Verfahren der Papstanklage in der Zeit Bonifaz' VIII. und Clemens' V. Köln, 1989.
Tilmann Schmidt: Zwei neue Konstitutionen Papst Clemens' V. zur Restitution der Colonna (1306). Hubert Mordek, "Papsttum, Kirche und Recht im Mittelalter. Festschrift für Horst Fuhrmann zum 65. Geb". Tübingen, 1991: 335–345.
Jacob Schwalm: Neue Aktenstücke zur Geschichte der Beziehungen Clemens V. zu Heinrich VII. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 7, 1904: 220–250.
Carola M. Small: An episode at Sutri in the patrimony of St. Peter. Louis of Savoy and the constitutional position of the pope in Rome (1311). "Archivum Historiae Pontificiae" 19, 1981: 309–315.
Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI., etc. Brunswick, 1888.
Patrick Zutshi: Some early letters of Pope Clement V (1305–14) in the Public Record Office. "Archiv für Diplomatik" 33, 1987: 323–336.
Jacqueline Tarrant: The Manuscripts of the Constitutiones Clementinae, I: Admont to München. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte. Kanonistische Abteilung" 70 (1984): 67–133.
Jacqueline Tarrant: The Manuscripts of the Constitutiones Clementinae, II: Napoli to Zwettl. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte. Kanonistische Abteilung" 71 (1985) 76–146
Ludger Thier: Kreuzzugsbemühungen unter Papst Clemens V, 1305–1314. Bochum, 1971.
E. Vital-Mareille: Le Pape Clément V, Pontife Gascon. Paris, 1934.
Wilhelm Wattenbach: Fausse correspondance du sultan avec Clément V. "Archives de l'Orient Chrétien", 2, 1884: 297–303.
Karl Wenck: Clemens V. und Heinrich VII. Halle, 1882.
Karl Wenck: Aus den Tagen der Zusammenkunft Klemens V. und Philipps des Schönen zu Lyon Nov. 1305 bis Jan. 1306. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 27, 1906, 189–202.
John Robert Wright: The relations between the Church and the English Crown during the pontificates of Clement V and John XXII, 1305–1334. Oxford, 1967.