Hadrianus oli pärit Roomast Santa Maria in Via Lata piirkonnast. Ta oli aristokraadi Theodoruse poeg. Hadrianus jäi lapsena orvuks ja teda kasvatas onu Theodotus, kes oli Rooma konsul ja hertsog.
Hadrianus I nõudis tema juurde lähetatud saadikute kaudu langobardide kuningalt Desideriuselt langobardide valduses olevate alade loovutamist Kirikuriigile ja saatis 772. aastal Desideriuse juurde Palestrina piiskopi Andrease vastava nõudmisega. Desiderius nõudis paavstilt Karlmanni lese Geberga kroonimist ja paavsti keeldumisel okupeeris 772. aasta lõpus kolm Kirikuriigi linna.
Paavst saatis langobardide-meelse kantsleri Paulus Afiarta Paviasse saadikuks langobardide kuninga juurde. Paavst andis peatselt korralduse Afiarta vahistamiseks, kelle Ravenna peapiiskop Leo lasi hukata, kuna Afiartat seostati paavsti ametniku Sergiuse tapmisega Stephanus III ajal. Paavst kuulutas Afiarta poolt õhutatud tagakiusamise läbi kannatanutele välja amnestia.
Desiderius okupeeris seepeale osa Kirikuriigi aladest ja paavst saatis tema juurde saadikuks Farfa abti. Paavst teatas kuningale, et on valmis temaga kohtuma, kui langobardid tagastavad okupeeritud alad. Kuningas keeldumisel saatis paavst saadikud Karl Suure juurde. Kui Desiderius ähvardas tungida Rooma, kui paavst ähvardas ta ekskommunitseerida, pöördus oma aladele tagasi.
781 plaanis Benevento hertsog ülestõusu paavsti vastu.
Suhted Frangi riigiga
Hadrianus I kroonib 781. aastal Ludwig Vaga Akvitaania kuningaks. Maоtre de Marguerite d'Orleans, 1460.
Hadrianus I andis paavstiks saades korralduse kõigil Paulus Afiarta käsul pagendatud frangimeelsetel ametnikel pöörduda tagasi Rooma. 772. aasta lõpus kutsus Hadrianus I Frangi kuningat Karl SuurtItaaliasse, et Frangi valitseja tõrjuks tagasi Roomat ähvardavad langobardid, langobardid püüdsid omakorda Karlile selgitada, et süüdistused Kirikuriigi invasioonis on alusetud. Karl Suur proovis esialgu langobarde veenda järeleandmisele diplomaatiliste vahenditega, kuid kui see jäi edutuks, siis tungis septembris773 Itaaliasse ja purustas 774. aastal langobardide kuningriigi.
774. aasta ülestõusmispühade ajal saabus Karl Suur nädalaks Rooma, kus ta kohtus 6. aprillilRooma Peetri kirikus paavstiga, kes soovis temalt langobardide käes olnud alade tagastamist. Karl Suur lubas paavstile anda koguni kolm neljandikku Itaaliast. Pärast langobardide riigi purustamist andis Karl Suur paavstile üle mitmed maa-alad (Terracina, Toscana, Spoleto). Hadrianus I tunnustas Karli Rooma patriitsina pärast edukat sõjakäiku langobardide vastu.
Karl Suur külastas Roomat 781. aastal, kui tema poeg Ludwig Vaga krooniti Akvitaania kuningaks ja paavsti ristipoeg Pippin Lombardia kuningaks. Karl Suur käis Roomas ka 787. aastal.
Hadrianus I nimetas Briti piiskoppide ja Mercia kuninga Offa palvel 787. aastal Lichfieldi piiskopkonna peapiiskopkonnaks ja saatis 788. aastal peapiiskop Higbertile palliumi, mis tema järeltulija Leo III poolt tagasi nõuti.
Ta saatis 773. aastal palliumi York'i peapiiskopile Ethelbertile.
Ta saatis Todi piiskopi Theophylactuse Inglismaale.
Suhted Hispaania piiskoppidega
Hadrianus I saatis 777. aastal kirja Granada piiskopile Egilale.
Suhted Itaalia piiskoppidega
776. aastal kavatses Ravenna peapiiskop Leo suurendada oma autonoomiat, ajades paavsti ametnikud pma aladelt minema, kuid paavsti vastuseisu tõttu ei saanud ta oma plaani teostada ja 784. aastal sai RavennastKirikuriigi ala.
Liturgilised otsused
Hadrianus I saatis Karl Suurele liturgilisi tekste.
Karl Suur palus 774. aastal paavstilt liturgilise muusika õpetamiseks kantoreid ning paavst saatis kantor Theodoruse Metzi ja kantor Benedictuse Soissonsi. Hiljem saatis ta Frangi riiki veel kantorid Petruse ja Romanuse.
Tema ajast on teada viis uut kardinali, sealhulgas hilisem paavst Leo III.
Teoloogilised vaidlused
Bütsantsi keisrinna Irene kutsus paavsti 785 osalema oikumeenilisel kirikukogul.
Hadrianus I saatis II Nikaia oikumeenilisele kirikukogule oma legaadid ülempreester Petruse ja Santa Saba kloostri abti Petruse, kes andsid Bütsantsi keisrinna Irenele ja Konstantinoopoli patriarhile Tarasiosele edasi paavsti kirjad, milles ta põhjendas pühapiltide austamist kirikus. Paavst nõudis ka Illüüria vikariaadi taastamist oma jurisdiktsiooni alla, kuid sellega Nikaias ei soostutud.
Karl Suur kritiseeris kirikukogu otsuseid pühapiltide austamise lubamise osas ja lasi 790–792 koostada "Libri Carolini", mis juunis794 peetud Frankurdi sinodil kuulutati kanoonilise õigusega mittevastavaks teoseks ja kus tunnustati pühapiltide austamist kirikus. Abt Angilbert tõi paavstile tutvumiseks kirja, milles sisaldus 85 "Libri Carolini" teesi. Paavsti esindasid Frankfurdi sinodil legaadid Todi piiskop Theophylactus ja Stephanus.
Hadrianus I mõistis 782 ja 794 hukka adoptsionismi.
Onupojapoliitika
Hadrianus I määras primiceriuseks oma onupoja Paschalise ja varahoidjaks onupoja Campuluse.
Hadrianus I kultuuriloos
Hadrianus I ajal renoveeriti Roomas Santa Maria in Cosmedini, San Nicomede, San Giovanni a Porta Latina, Sant'Ermete ja San Marco kirikud ning suur osa linnamüürist, taastati neli akvedukti ja kindlustati Tiberi jõe kaldaid üleujutuste vältimiseks.
Tema ajal parandati Rooma Peetri kirikuaatriumi treppe, kellatornile rajati kaks pronksistportaali, tehti uusi mosaiike ja sillutati põrandat, altar kaeti kullast plaatidega ning apostel Peetruse hauale pandi kullast kuju. Tema ajal ehitati Lateraani basiilika portikus ja kaeti marmoriga San Paolo fuori le Mura kiriku aatrium.
Sigurd Abel: Papst Hadrian I. und die weltliche Herrschaft des römischen Stuhls. "Forschungen zur Deutschen Geschichte" 2, 1862: 453–532.
Alexander Alexakis: The Source of the Greek Patristic Quotations in the "Adrianum" (JE 2483) of Pope Hadrian I. "Annuarium Historiae Conciliorum" 26, 1994: 14–30.
Émile Amann: Le pape Hadrien et Charlemagne. É. Amann, "L'époque carolingienne". Paris, 1947: 49–70.
Florio Banfi: Prodromi della traslazione dell'Impero ai tempi di Adriano I. "Studi Romani" 8, 1960: 262–278.
Franz Alto Bauer: Die Bau- und Stiftungspolitik der Päpste Hadrian I. (772–795) und Leo III. (795–816). Ch. Stiegemann, "799 – Kunst und Kultur der Karolingerzeit". III. Mainz, 1999.
Franz Alto Bauer: Papst Hadrian I. und die Krypta von S. Maria in Cosmedin. "Römisches Jahrbuch der Bibliotheca Hertziana" 32 (1997/1998): 135–178.
Ernst Bernheim: Das unechte Dekret Hadrians I. im Zusammenhang mit den unechten Dekreten Leos VIII. als Dokumente des Investiturstreites. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 15, 1875: 618–638.
Michelangelo Cagiano De Azevedo: Note archeologiche riguardo al sacramentario inviato da Adriano I a Carlo Magno. "Studi in onore di Ottorino Bertolini". I, Pisa, 1972: 73–79.
Erich Caspar: Hadrian I. und Karl der Grosse. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 54, 1935: 150–214.
Peter Classen: Karl der Grosse, das Papsttum und Byzanz. Die Begründung des karolingischen Kaisertums. Sigmaringen 1985.
Richard Gaettens: Münzen Karls d. Gr. sowie der Päpste Hadrian I. und Leo III. von historischer, staatsrechtlicher und währungsgeschichtlicher Bedeutung. "Jahrbuch für Numismatik und Geldgeschichte" 2 (1950/1951): 1–21.
A. Gibboni: Adriano I e Carlo Magno. "Palestra del Clero" 48, 1969: 1062–1076.
Élie Griffe: Aux origines de l'Etat pontifical. Charlemagne et Hadrien Ier. "Bulletin de littérature ecclésiastique" 55, 1954: 65–89.
Jan T. Hallenbeck: The Election of Pope Hadrian I. "Church History" 37, 1968: 261–270.
Karl Hampe: Hadrians I. Vertheidigung der zweiten nicaenischen Synode gegen die Angriffe Karls des Grossen. "Neues Archiv der Gesellschaft für die Ältere Deutsche Geschichtskunde" 21, 1896: 83–113.
Karl Hampe: Zur Erklärung eines Briefes Papst Hadrians I. an den Abt von S. Denis. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 22, 1897: 748–754.
Florian Hartmann: Hadrian I. Stuttgart, 2006.
Ferdinand Hirsch: Papst Hadrian I. und das Fürstenthum Benevent. "Forschungen zur Deutschen Geschichte" 13, 1873: 33–68.
Otto Kühl: Der Verkehr Karls des Grossen mit Papst Hadrian I. in Betreff der italienischen Angelegenheiten. Königsberg, 1879.
Erich Lamberz: Studien zur Überlieferung der Akten des VII. ökumenischen Konzils: Der Brief Hadrians I. an Konstantin VI. und Irene (JE 2448). "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 53, 1997: 1–43.
Erich Lamberz: "Falsata Graecorum more"?: Die griechische Version der Briefe Papst Hadrians I. in den Akten des VII. Okumenischen Konzils. Claudia Sode, "Novum millennium: studies in Byzantine history and culture presented to Paul Speck". Aldershot, 2001: 213–230.
Michele Maccarone: Il Papa Adriano I e il Concilio di Nicea del 787. "Annuarium Historiae Conciliorum" 20, 1988: 53–134.
Adrian Mettauer: Orthokratie und Orthodoxie: Der "Dagulf-Psalter" als Geschenk Karls des Grossen an Papst Hadrian I. Y. Dellsperger, "Buchkultur im Mittelalter. Schrift, Bild, Kommunikation". Berlin, 2003: 41–63.
Emmanuel Munding: Königsbrief Karls d. Gr. an Papst Hadrian über Abt-Bischof Waldo von Reichenau-Pavia. Beuron, 1920.
Vittoro Peri: Il "Filioque" nel magistero di Adriano I e di Leone III. "Rivista di storia della Chiesa in Italia" XLI, 1987: 5–25.
Johannes Ramackers: Die Werkstattheimat der Grabplatte Papst Hadrians I. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 59, 1964: 36–78.
Giovanni Battista de Rossi: L'inscription du tombeau d'Hadrien I composée en France par ordre de Charlemagne. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome" 8, 1888: 478–501.
Paul Scheffer-Boichorst: Pipins und Karls des Grossen Schenkungsverspreche. Ein Beitrag zur Kritik der Vita Hadriani. P. Scheffer-Boichorst, "Gesammelte Schriften". I, Vaduz 1965, pp. 63–85.
David S. Sefton: Pope Hadrian I and the Fall of the Kingdom of the Lombards. "The Catholic Historical Review" 65, 1979: 206–220.
L. Serraz: Les lettres d'Hadrien Ier lues au deuxième concile de Nicée. "Échos d'Orient" 30, 1926: 407–420.
Gertrud Thoma: Papst Hadrian I. und Karl der Grosse. Beobachtungen zur Kommunikation zwischen Papst und König nach den Briefen des Codex Carolinus. K. R. Schmith, "Festschrift für Hlawitschka". Kallmünz, 1993: 37–58.
Luitpold Wallach: The Epitaph of Hadrian I Composed for Charlemagne by Alcuin. L. Wallach, "Alcuin and Charlemagne: Studies in Carolingian History and Literature". Ithaca, N.Y. 1959: 178–197.
Luitpold Wallach: The Greek and Latin versions of II Nicaea and the synodica of Hadrian I (JE 2448): a diplomatic study. "Traditio" 22, 1966: 103–125.
Luitpold Wallach: The Testimonia of Image-Worship in Hadrian I's Synodica of 785 (JE. 2448). "Die Geschichte in der Gesellschaft. Festschrift für Karl Bösl". Stuttgart, 1974: 409–435.
