Eugenius III

Sünninimi	Bernardo Paganelli
Valitsemisaja algus	15. veebruar 1145
Valitsemisaja lõpp	8. juuli 1153
Eelkäija	Lucius II
Järeltulija	Anastasius IV
Sünnikoht	Pisa
Surmakuupäev	8. juuli 1153
Surmakoht	Tivoli

Eugenius III (Bernardo Paganelli, Pietro Bernardo dei Paganelli, Bernardo Pignatelli) oli paavst 1145–1153. Ta oli 167. paavst.

Bernardo Paganelli sündis Pisas Godiuse pojana. Kuigi tema päritolu kohta puuduvad täpsemad andmed, on teda alates 16. sajandist peetud aristokraatliku Paganelli di Montemagno suguvõsa esindajaks, teistel andmetel (kirikuloolane J. N. D. Kelly ja "Catholic Encyclopedia") kuulus ta Pignatelli suguvõsasse, kust pärines ka hilisem paavst Innocentius XII.

Paganelli omandas hariduse Pisas, sai 1106 paiku Pisa katedraali kanoonikuks, 1115 ordineeriti alamdiakoniks, 1128 nimetati Pisa San Zenone kloostri prioriks (Kelly andmetel) ja 1133 Pisa peapiiskopkonna ametnikuks (vicedominus). Innocentius II ordineeris ta preestriks.

1135. aasta paiku kohtus Paganelli Clairvaux' Bernardiga, kes kutsus ta Clairvaux' kloostrisse, kus Paganelli liitus tsistertslaste orduga ja sai mungaks. 1139 määrati ta Scandriglia tsistertslaste koguduse ülemaks ja sügisel 1140 Rooma Santi Vincenzo e Anastasio alle Tre Fontane kloostri abtiks.

1145. aasta paavstivalimised

Eugenius III valiti paavstiks 15. veebruaril 1145 Roomas San Cesareo in Palatio kirikus, ennistati ametisse Lateraani basiilikas, pühitseti piiskopiks ja krooniti paavstiks Farfa kloostris.

Ta oli esimene tsistertslasest paavst, ta ei loobunud oma ametiajal mungarüü kandmisest. Hiljem on tsistertslastest saanud paavstiks veel Benedictus XII.

Ristisõjad

Teine ristisõda

Pikemalt artiklis Teine ristisõda

Eugenius III saatis 1. detsembril 1145 Prantsusmaa kuningale Louis VII-le bulla "Quantum praedecessores", milles kutsus teda minema ristisõtta, olles eelnevalt saanud teada Edessa krahvkonna vallutamisest türklaste poolt ja võtnud vastu Armeenia piiskoppide delegatsiooni, kes soovisid kaitset Bütsantsi pealetungi eest.

Paavst määras 6. märtsil 1146 ristisõja juhiks Bernard Clairvaux'st ja lubas 5. oktoobril 1146 Itaalia vaimulikele saadetud bullas anda ristisõjast osavõtjatele indulgentse.

Vendi ristisõda

Pikemalt artiklis Vendi ristisõda

Eugenius III kuulutas 13. aprillil 1147 avaldatud bullaga "Divina dispensatione" ristisõja Läänemere regiooni paganatest slaavlaste vastu ja määras ristisõja juhiks Havelbergi piiskopi Anselmi. Paavsti otsusega järgnes Läänemere regioonis senisele rahumeelsele misjoniperioodile ristisõdade ajajärk.

Rekonkista

Pikemalt artiklis Rekonkista

Eugenius III kuulutas 1147 Pürenee poolsaarel välja ristisõja. Ta saatis 1148 Kastiilia kuningale Alfonso VII-le kuldroosi, kui kuningas oli eelmisel aastal araablaste käest vabastanud Almería linna.

Ta sätestas, et mauridest Toledo kristlased pidid kuuluma kohaliku ladina piiskopi jurisdiktsiooni alla.

Suhted Saksamaaga

Eugenius III külastas Saksamaad ja pidas talvel 1147–1148 Trieris sinodi. Ta pakkus Teise ristisõja järel Saksa kuningale Konrad III-le Saksa Rooma keisri krooni ja kutsus kuninga sügiseks 1152 Rooma. Konradi surma järel teavitas Friedrich I Barbarossa paavsti enda kuningaks saamisest ja paavst tunnustas teda selles ametis.

Friedrichi mõjutusel võimaldas Roomas võimul olnud kommuun paavstil naasta samal aastal linna. Paavst sõlmis kuningaga 23. märtsil 1153 Konstanzi rahulepingu, mille alusel lubas paavst kuninga kroonida Saksa-Rooma keisriks, kuningas lubas aga mitte sõlmida rahu Rooma kommuuni ja Lõuna-Itaalia viikingitega.

Eugenius III läks tülli Mainzi peapiiskopi Heinrich I-ga.

Suhted Prantsusmaaga

Eugenius III kutsus 1. detsembril 1145 Prantsusmaa kuningat Louis VII-t minema ristisõtta. Ta külastas jaanuarist 1146 juunini 1148 Prantsusmaad, käies Pariisi Saint-Denis' kloostris, Reimsis, Meaux's, Châlons-sur-Marne'is, Besançonis ja Verdunis. Ta kohtus 20. aprillil 1147 Saint-Denis kloostris ja 9. oktoobril 1149 Itaalias Tivolis Louis VII-ga.

Paavst peatas Reimsi peapiiskopil Samson de Mauvoisin'il õiguse kasutada palliumit ja määras Alethi piiskopkonna keskuseks Saint-Malo.

Ta määras 1146 Bourges'i peapiiskopi Pierre de La Châtre'i Bordeaux' piiskopkonna priimaseks.

Suhted Inglismaaga

Eugenius III pani 1148 Inglismaa interdikti alla, sest Inglise kuningas Stephen konfiskeeris Canterbury peapiiskopkonna varad ja saatis peapiiskop Theobaldi pagendusse. Ta vabastas riigi interdiktist, kui kuningas ja peapiiskop otsustasid omavahel ära leppida.

Ta tagandas 1147 Yorki peapiiskopi ametist William FitzHerberti.

Sisepoliitika

Eugenius III viibis Roomas rajatud kommuuni tõttu suurema osa oma valitsemisajast Viterbos.

Paavstil õnnestus detsembris 1145 sõlmida kommuuniga vaherahu ja naasta Rooma, kuid kui ta keeldus Rooma kodanike nõudel alustamast sõjakäiku Tivoli vastu, pidi ta jaanuaris 1146 taas Viterbosse siirduma.

Paavst saatis legaadina Lõuna-Itaaliasse kardinal Ubaldo Allucingoli (hilisem paavst Lucius III) ja detsembris 1149 saabus ta Sitsiilia kuninga Ruggero II (Roger II) toetusel taas Rooma, kuid pidi varsti jälle sealt lahkuma. Saksa kuninga Friedrich I Barbarossa mõjutusel lubas Rooma kommuun 1152 paavstil Rooma asuda.

Paavst ekskommunitseeris 15. juulil 1148 Cremonas kommuuniga ühinenud Brescia Arnaldo (Arnold).

Suhted Iiri piiskoppidega

Eugenius III reorganiseeris 1151 Iirimaa piiskopkonnad.

Suhted Itaalia piiskoppidega

Eugenius III määras Veglia piiskopkonna Zara sufragaanpiiskopkonnaks.

Suhted Skandinaavia piiskoppidega

Eugenius III saatis 1152 legaadina Skandinaaviasse kardinal Nicholas Breakspeari (hilisem paavst Hadrianus IV), kes rajas Trondheimi peapiiskopkonna.

Liturgilised otsused

Eugenius III sätestas 1148 Reimsi sinodil nõuded vaimulike liturgilisele riietusele.

Teoloogilised vaidlused

Eugenius III saatis 1145 Ostia kardinalpiiskopi Albérici legaadina albilaste juurde, kuna see liikumine oli Prantsusmaa kirikukogudel hukka mõistetud. 1148 toimunud Reimsi sinodil mõisteti hukka ketserite (albilaste) kaitsjad.

Paavst lubas Brescia Arnaldol (Arnold) 1145 asuda taas kiriku osadusse, kuid kohustas teda patukahetsuse eesmärgil paastuma, palvetama ja palverännakutel käima. Arnaldo liitus peatselt Rooma kommuuniga, mistõttu paavst pani ta 15. juulil 1148 kirikuvande alla.

Eugenius III taunis Poitiers' piiskopi ja teoloogi Gilbert de la Porrée vaateid, mis mõisteti 1147 Pariisi sinodil ja 1148 Reimsi sinodil hukka.

Paavst tunnustas Petrus Lombarduse teoloogiat.

Munklus

Eugenius III andis 1148 privileege La Trappe'i kloostrile ja Langheimi tsistertslaste kloostrile.

Ta andis 1148 Pariisi Saint-Geneviève kloostri Geneviève sekulaarkanoonikutelt Saint-Victori kloostri augustiini regulaarkanoonikute käsutusse. Ta määras Rooma San Martino al Cimino kloostri tsistertslaste käsutusse.

Ta tunnustas 1145 bullaga "Militia Dei" templirüütlite tegevust ja andis neile privileege. Ta lubas templirüütlitel kanda rõivastel punast risti ja matta surnuid ordu kalmistutele.

Heinrichi kanoniseerimine ja suhted pühakutega

Eugenius III kanoniseeris 4. märtsil 1146 Saksa-Rooma keisri Heinrich II. Paavsti vaimne juhendaja oli Bernard Clairvaux'st.

Paavst lasi 1147 või 1148 vastaval komisjonil hinnata Bingeni Hildegardi kirjutisi ja Trieri sinod tunnustas kirjutiste jumalikku algupära.

Ta kohustas Guillaume de Malavalle'i (William) minema Jeruusalemma palverännakule.

Uued kardinalid

Eugenius III määras 38 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Hadrianus IV ja Aleksander III ning vastupaavst Victor IV. Ta moodustas 1150 kardinalide kolleegiumi.

Alberto, Sant' Eustachio kardinaldiakon
Ardizzone, Cumae piiskop
Rolando Bandinelli (Aleksander III)
Bercarco, kardinaldiakon
Bernard, kardinalpreester
Bernard, Santi Cosma e Damiano kardinaldiakon
Bernardo, San Clemente kardinalpreester
Giordano Bobone
Nicholas Breakspear (Hadrianus IV)
Gerardo Caccianemici
Cenzio, San Lorenzo in Lucina kardinalpreester
Cenzio, Santa Maria in Aquiro kardinaldiakon
Cinzio, Santi Sergio e Bacco kardinaldiakon
Giovanni Conti
Giovanni, Santi Sergio e Bacco kardinaldiakon
Galfroy, kardinaldiakon
Gerardo, San Stefano al Monte Celio kardinalpreester
Gerardo, kardinaldiakon
Giovanni, San Marco kardinalpreester
Ildebrando Grassi
Greco, Santi Sergio e Bacco kardinaldiakon
Gregorio, Santi Vito e Modesto kardinaldiakon
Gregorio, kardinaldiakon
Gualterio, Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakon
Guido di Crema
Guido, Ostia kardinalpiiskop
Guido, kardinaldiakon
Guy, Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakon
Hugues, abt
Ildebrando, kardinaldiakon
Jean, Déolsi kloostri abt
Raniero Marescotti
Matteo, kardinaldiakon
Giovanni Mercone
Errico Moricotti
Odone, kardinaldiakon
Ottone, San Nicola in Carcere kardinaldiakon
Sylvester, Subiaco kloostri abt

Eugenius III kultuuriloos

Eugenius III mõjutusel tõlkis Pisa Burgundio ladina keelde Johannes Chrysostomose jutlused ja Damaskuse Johannese traktaadi.

Paavst tunnustas juristi Gratianuse tegevust.

Ta tunnustas Laoni Anselmi tegevust.

Bernard Clairvaux'st pühendas paavstile traktaadi "De consideratione".

Ta pühitses 21. aprillil 1147 Pariisis Saint-Denis' kloostri kiriku, 1147 Châlons-sur-Marne'i katedraali, 11. novembril 1147 Verduni katedraali ja 1148 Besançoni katedraali.

Tema ajal taastati Roomas Liberiuse basiilika mosaiigid ja fassaad ning Santa Maria in Trastevere kirik. Ta rajas Segnisse paavstipalee.

Surm

Eugenius III suri 8. juulil 1153 Tivolis ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Pius IX kuulutas ta 3. oktoobril 1872 õndsaks, tema mälestuspäev on 8. juulil.

Kirjandus

Carlo Albarello: Nulli credimus esse incognitum, un messale veronese ed un inedito di Eugenio III. "Aevum", 66, 1992: 233–244.
Domenico Bertini: Osservazioni intorno alla patria e alla famiglia del sommo pontefice Eugenio III. "Atti della R. Accademia Lucchese di Scienze, Lettere ed Arti", 2, 1823: 111–192.
D.W. Blake: An Original Bull of Pope Eugenius III. "Devon and Cornwall Notes and Queries", 34, 1981: 207–211.
Anne-Marie Bonenfant-Feytmans: Une bulle originale d'Eugène III pour l'abbaye de St-Bertin. "Bulletin de la Commission Royale d'Histoire", 111, 1947: 21–35;
Walter Brandmüller: Eugen. III. Die Heiligen in ihrer Zeit, hrsg. von Peter Mann, II, 1966.
Giampaolo Cagnin: Pievi e Cappelle della Castellana nella bolla di papa Eugenio III (3 maggio 1152). "Le tende cristiane nella Castellana. Atti", 1997: 77–110
Erich Caspar: Die Kreuzzugsbullen Eugens III. "Neues Archiv der Gesellschaft für Ältere Deutsche Geschichtskunde", 45, 1924: 295–306.
F. Chèvre: Le pape Eugène III à Paris, à Trèves, à Rheims, à Lausanne et à St-Maurice. "Revue de la Suisse Catholique", 18, 1877: 137–142.
Jacques Clémens: La bulle d'Eugène III pour l'abbaye de Sorde. "Bulletin de la Société de Borda", 106, 1981: 203–212;
Martin Clauss: Überlegungen zum gefälschten Diplom Papst Eugens III. für das Kloster Ilsenburg im Harz vom 23. März 1148 (JL † 9199). "Sachsen und Anhalt", 25, 2007: 81–93.
Jean Delannes: Histoire du pontificat d'Eugène III. Nancy, 1737.
Ludwig Falkenstein: Zur Konsekration des Hauptaltares in der Kathedrale von Châlons-sur-Marne durch Eugen III. am 26. Oktober 1147. J. Dahlhaus-A. Kohnle, "Papstgeschichte und Landesgeschichte. Festschrift für Hermann Jakobs zum 65. Geburtstag". Köln, 1995: 297–328.
L. Genuardi: Il papa Eugenio III e la cultura giuridica in Roma. "Mélanges Fitting", II, Aalen 1969: 385–390.
Michael Gervers: The Second Crusade and the Cistercians. New York: St Martin's Press, 1992.
Helmut Gleber: Papst Eugen III. (1145–1153) unter besonderer Berüksichtigung seiner politischen Tätigkeit, (Beiträge zur mittelalterlichen und neueren Geschichte, 6; Jena, 1936).
Rolf Grosse: Überlegungen zum Kreuzzugsaufruf Eugens III. von 1145/46. "Francia", 18, 1991: 85–92.
Giorgio del Guerra, Natale Caturegli,G. L. Bentivoglio: Il beato Eugenio III. Pisa, 1954.
Kassian Haid: Das Bild Eugens III. auf Grund neuester Forschung. "Cistercienser-Chronik", 49, 1937: 129–139, 169–177, 208–211.
Rudolf Hiestand: Valar, der Bischof von Münster und Cappenberg. Zu einem angeblichen Original Eugens III. "Westfälische Zeitschrift", 141, 1991: 9–23.
Rudolf Hiestand: Von Troyes – oder Trier? – nach Reims. Zur Generalsynode Eugens III. im Frühjahr 1148. "Papstgeschichte und Landesgeschichte. Festschrift für Hermann Jakobs zum 65. Geburtstag", Köln, 1995: 329–348.
Stefan Hirschmann: Eine Papsturkunde Eugens III. für den Bischof Hermann von Konstanz. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins", 149, 2001: 525–530.
Michael Horn: Studien zur Geschichte Papst Eugens III. (1145–1153). Europäische Hochschulschriften III; Frankfurt, Bern, New York, Paris: Peter Lang Verlag, 1992; ISBN 3-631-44194-0
Nikolaus Martin Häring: Das Pariser Konsistorium Eugens III. vom April 1147, Bononiae 1967. "Studia Gratiana post octava decreti saecularia Collectanea historiae iuris canonici" 11, Bonn 1967, 91–117.
Bernard Jacqueline: Le pape d'après le livre II du "De Consideratione ad Eugenium papam" de st. Bernard de Clairvaux. "Studia Gratiana post octava decreti saecularia Collectanea historiae iuris canonici", 11, 1967: 219–239.
Bernard Jacqueline: Le pape et les Romains d'après le "De Consideratione ad Eugenium papam" de st. Bernard de Clairvaux. "L'Année Canonique", 17, 1973: 603–614.
Hermann Jakobs: Eugen III. und die Anfänge europäischer Stadtsiegel nebst Anmerkungen zur Germania Pontificia IV, (Studien und Vorarbeiten zur Germania Pontificia Bd. 7. Köln, Graz, 1980).
Hermann Jakobs: Nochmals Eugen III. und die Anfänge europäischer Stadtsiegel. "Archiv für Diplomatik, Schriftgeschichte, Siegelkunde und Wappenkunde", 39, 1993: 85–148.
Magnus Jocham: Geschichte des Lebens und der Verehrung des seligen Papstes Eugenius III. Augsburg, 1873.
Arne Odd Johnsen: Om pave Eugenius III's vernebrev for Munkeliv kloster av 7. januar 1146. Oslo, 1965.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Henri Lacaille: Bulles des papes Innocent II et Eugène III pour l'abbaye de Savigny. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes", 57, 1896: 217–221.
Moine de Lérins: Vie du béat Eugène III pape. Lérins, 1879.
André Lesort, Michel Prévost: Bulles inédites des papes Eugène III. Lucius III, Célestin III, et Innocent III. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes", 64, 1903: 554–566.
Giovanni Mercati: Un epitafio metrico di papa Eugenio III. G. Mercati, "Opere minori raccolte", II, Città del Vaticano 1937: 249–252.
Thomas Merton; Patrick Hart: Blessed Eugenius III, abbot of Tre Fontane, pope. "Cistercian Studies" 44, 2009: 173–180.
Paul Miller: Eugenius III (Eugene), Pope (+ 1153, pontificate 1145–1153). "The rise of the medieval world", 2002: 138–139.
Ettore Paratore: Il papa di s. Bernardo: Eugenio III. Fatti e figure del Lazio medioevale", Roma, 1981: 295–304.
Martino Pertmer: Relazione fra l'Imperatore Federico primo Barbarossa ed i Papi Eugenio III, Anastasio IV e Adriano IV. (1152–1159.). Rovereto, 1875.
Jürgen Petersohn: " ... ad urbem regiam venire disposuerit". Zum Romzugsaufruf Papst Eugens III. vom Januar 1152. "Festschrift Peter Johanek". Köln, 2002: 41–54.
Julius von Pflugk-Harttung: Über mittelalterliche Briefe, im besonderen über zwei Kreuzzugsbreven Papst Eugens III. "Forschungen zur deutschen Geschichte", 24, 1884: 198–202.
Jonathan Phillips, Martin Hoch: The Second Crusade: scope and consequences. 2001.
O. Premoli: Il casato di Eugenio III. "Rivista Araldica del Collegio di Roma", 15, 1917: 298.
Peter Rassow: Text der Kreuzzugsbulle Eugens III. vom 1. März 1146, Trastevere (J-L. 8796). "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde", 45, 1924: 300–305.
Wilhelm Reichert: Das Verhältnis Papst Eugens III. zu den Klöstern. Greifswald, 1913.
Giuseppe Sainati: Vita de beato Eugenio III. Pisa, 1868.
Peter Seaby: King Stephen and the Interdict of 1148. "British Numismatic Journal", 50, 1980–81: 50–60.
Wolfgang Seegrün: Das Papsttum und Skandinavien bis zur Vollendung der nordischen Kirchenorganisation 1164. Neumünster, 1967.
Maxime Souplet: Le bienheureux pape Eugène III et st. Bernard à Verdun 1147–48. Verdun, 1951.
Giacomo Spinabella: Un grande pontefice riformatore: Eugenio III, pisano. Pisa, 1964.
Charles Spornick: The life and reign of Pope Eugene III: (1145–1153). 1988.
Stephan Steffen: Papst Eugen III. in Trier 1147–48. "Cistercienser-Chronik", 30, 1918: 177–186, 197–202, 202–215.
J. Verdier: Bulle du pape Eugène III en faveur de l'abbaye de St. Jean de Sens, 21 juin 1152. "Bulletin de la Société d'Émulation de l'Arrondissement de Montargis", 3, 1979: 26.
Dominikus Willi: Päpste, Kardinäle und Bischöfe aus dem Zisterzienserorden. "Cistercienser-Chronik", 23, 1911: 236.
Franz Winter, P. Wegener: Miscellen. a) Die Besitznahme von Bottmarsdorf durch den Rath der Stadt Magdeburg. b) Papst Eugen III. bestätigt dem Kloster zu Hadmersleben seinen Besitz, 26. Oktober 1145. c) Vergleich zwischen dem Bonifacius-Stift in Halberstadt und der Stadt Staßburg wegen des Besitzes auf der Mark Hecklingen 1491. d) Zu "Niederdeutsches in Handschriften der Gymnasial-Bibliothek zu Halberstadt". "Geschichtsblätter für Stadt und Land Magdeburg", 13, 1878: 91–95.