Nicolaus IV (Girolamo Masci, ka Girolamo Massi, Girolamo Massio, Girolamo Massei, Girolamo Mascius, Girolamo Mascio, Girolamo d'Ascoli; 30. september1227 – 4. aprill1292) oli paavst1288–1292. Ta oli 191. paavst ja esimene frantsisklane, kes sai paavstiks.
Kardinal Masci osales 3 paavsti valimistel 1280–1288.
Paavsti valimised 1287–1288
Nicolaus IV vapp
Nicolaus IV valiti paavstiks peetripäeval22. veebruaril 1288 Roomas Corte Savella palees ja pühitseti ametisse 25. veebruaril kardinal Matteo Orsini poolt. Ta võttis nime Nicolaus III järgi.
4. aprillist1287 22. veebruarini 1288 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 10 kardinali. Neid valimisi ei peetud II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul sätestatud konklaavi reeglite järgi, kuna Hadrianus V ja Johannes XXI olid need reeglid tühistanud.
Need olid ajaloos kõige fataalsemad paavsti valimised, valimiste ajal suri tõenäoliselt malaariasse 4 ja vahetult enne valimisi veel 2 kardinali. Enamik kardinale lahkus suvel 1287 Roomast, kuhu jäi vaid kardinal Masci. Kui kardinalid veebruaris 1288 kogunesid Roomas taas paavsti valima, valisid nad 15. veebruaril kompromisskandidaadina Masci, kes keeldus ametist, kuid ta valiti 22. veebruaril uuesti paavstiks.
Nicolaus IV taotles Sitsiilia jäämist Anjou dünastia valdustesse, kuigi 1282 toimunud Sitsiilia vespriga oli dünastia troonilt kukutatud ja troon läinud Aragóni dünastia kätte.
Paavst püüdis moodustada sõjalist liitu Kastiilia ja Prantsusmaa vahel Aragóni vastu. Ta tühistas Canfranci rahulepingu ja kroonis 29. mail1289RietisSitsiilia kuningaks Carlo II. Kui Aragóni päritolu Sitsiilia kuningas Jaime tungis Lõuna-Itaaliasse, üritas paavst finantseerida sõjaretke tema vastu.
Nicolaus IV taasalustas läbirääkimisi Saksa kuninga Rudolf I-ga tema kroonimise üle Saksa-Rooma keisriks, kuid Rudolf suri 15. juulil 1291.
Suhted Ungariga
Nicolaus IV taunis 1290, et Saksa kuningas Rudolf I määras Ungari valitsejaks oma poja Albrechti. Paavst kuulutas Ungari oma vasalliks ja läänistas selle Sitsiilia kuningaks kroonitud Carlo II-le.
Ristisõja kavandamine
Nicolaus IV kutsus 1289 ja 1291 korraldama ristisõdaLähis-Idas, kuid Euroopa valitsejad polnud ristisõjast huvitatud.
Nicolaus IV valiti Rooma senaatoriks. Ta edutas kuurias ja Kirikuriigis Colonna suguvõsa liikmeid ja 1290 määrati Giovanni Colonna Rooma senaatoriks.
Ta saatis 1288 dominiiklase Jacopo de Voragine legaadiks Genovasse, et ta vabastaks linnriigi interdiktist, vastukaaluks määras paavst munga Genova peapiiskopiks.[8]
Suhted kiriku institutsioonidega
Nicolaus IV sätestas 18. juulil 1289 avaldatud bullas "Coelestis altitudo", et pool Püha Tooli sissetulekutest peab minema kardinalide kolleegiumile.
Ta tunnustas 1289 Montpellier',[18] 1290 Macerata[19] ja 9. augustil 1290 Coimbra ülikooli[20] rajamist. Ta ähvardas katkestada kõrghariduse andmise Padovas, nõudes kohalikelt munitsipaalametnikelt, et nad võtaksid 15 päeva jooksul tagasi õppejõududele määratud karistused.
Ta teatas 1292, et kõik Bologna ülemdiakoni poolt doktorikraadi saanud isikud võivad õpetada igal pool ilma kohalike võimude tunnustust vajamata.[21]
Tema hauamonumendi püstitas 1574 Rooma Santa Maria Maggiore kirikus Domenico Fontana.
Gheorghe Ion Brătianu: Autour du projet de croisade de Nicholas IV: la guerre ou le commerce avec l'Infidèle. "Revue historique du Sud-Est européen" 22, 1945: 250–255.
Franco Cardini: Una licenza di Niccolò IV all'ospedale di San Gallo. "Archivio storico italiano" 128, 1970: 469–474.
Kristin M. Casaletto: Pope Nicholas IV: Franciscan infuluence on late thirteenth- century art. 1992.
Cesare Cenci: Le "postillae dominicales" di Fr. Girolamo d'Ascoli. "Antonianum", 68, 1993: 485–525.
Jeffrey Howard Denton: Towards a New Edition of the Taxatio Ecclesiastica Angliae et Walliae auctoritate P. Nicholai IV circa A.D. 1291. "Bulletin of the J. Rylands University Library of Manchester", 79, 1997: 67–80.
Julian Gardner: Pope Nicholas IV and the Decoration of Santa Maria Maggiore. "Zeitschrift für Kunstgeschichte", 36, 1973: 1–50.
Rose Graham: The Taxation of Pope Nicholas IV. "The English Historical Review" 23, 1908: 434–454.
Antonino Franchi: Nicolaus papa IV, 1288–1292 (Girolamo d'Ascoli). Ascoli Piceno, 1990.
Gerard Pieter Freeman: "Supra montem". Die Regel für die Pönitenten von Papst Nikolaus IV. (1289). "Wissenschaft und Weisheit", 53, 1990: 142–56.
Ernest Langlois: Les Registres de Nicolas IV. Paris, 1886–1905. archive.org
William Edward Lunt: Collectors' accounts for the Clerical Tenth levied in England by Order of Nicholas IV. "The English Historical Review" 31, 1916: 102–118.
Giuseppe Martini: Per la storia dei pontificati di Niccolò IV e Bonifacio VIII. "Rivista Storica Italiana" 58, 1941: 3–41.
F. P. Massi: Niccolò IV. Sinigaglia, 1905.
Enrico Menestò: Niccolò IV: un pontificato tra Oriente ed Occidente. Spoleto, 1991.
Angelo Mercati: Frammento di un registro di Nicolò IV. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 46, 1931: 109–28.
Richard Neumann: Die Colonna und ihre Politik von der Zeit Nikolaus IV. bis zum Abzuge Ludwigs des Bayern aus Rom 1288–1328. Berlin, 1914.
Raffaele Pazzelli, Lino Temperini: La "Supra montem" di Niccolò IV (1289). Genesi e diffusione di una regola. Roma 1988;
James Daniel Ryan: Nicholas IV and the Evolution of the Eastern Missionary Effort. "Archivum Historiae Pontificiae", 19, 1981: 79–95.
Antonio Salvi: Nicolai PP. IV musiva inscriptio in basilica Lateranensi. "Collectanea Franciscana", 60, 1990: 191–99.
Otto Schiff: Studien zur Geschichte Papst Nikolaus IV. Berlin, 1897.
