Vello Salo esinemas Rahvusraamatukogu Eesti üldlaulupidude nootide digitaalkogu esitlusel 4. oktoobril 2012
Vello Salo Eesti Kirjanike Liidu üldkogul 2011. aastal

Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher; 5. november 1925 Võisiku vald, Viljandimaa – 21. aprill 2019 Tallinn) oli eesti katoliku vaimulik, teoloog (eksegeet), ajaloolane, literaat, tõlkija ja kirjastaja.[1]

Gümnaasiumiõpilasena astus Salo 1943. aastal Soome sõjaväkke. 1944. aastal soomepoisina naasnud, püüdis ta hankida relvi, et osutada vastupanu Punaarmeele, kuid vangistati ja viidi Saksamaale. Relva-SS-i ridades osales Salo lahingutes Sileesias[2]. Ta pääses eluga „Tšehhi põrgust”[3] ning jõudis Itaaliasse, kus võttis uueks nimeks Vello Salo, et säästa oma kodumaale jäänud sugulasi nõukogude repressioonidest. Nõukogude okupatsiooni ajal õppis ja töötas Salo mitmes välisriigis, tegutsedes eestluse alalhoidjana, kirjastaja, tõlkija ja ajakirjanikuna. Eestisse naasis Salo 1993. aastal.

Aastatel 1993–1994 pidas Salo Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi teoloogiast. 2001. aastast oli ta Pirita kloostri preester ja tegeles ka mitmesuguste, peamiselt vaimuliku sisuga raamatute kirjastamise ning eestikeelse Piibli uue tõlke toimetamisega. 2011/2012. õppeaastal oli Salo Tartu Ülikooli vabade kunstide professor, kellena uuris armastuse mõistet ning armastuse käsitamist ja käsitlemist Eestis, eesti keeles, folklooris ja kirjanduses. 2017. aastal sai ta Helsingi Ülikooli audoktoriks.

Ta tõlkis itaalia keelde oluliste eesti luuletajate loomingut ning Piibli vanadest algtekstidest eesti keelde vaimulikku luulet. Teabekirjanduse alal avaldas Salo uurimuslikke materjale eesti kultuuri kohta ja ülevaateid okupatsioonivõimude repressioonidest Eestis.

1998. aastast oli Salo Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta oli paljude teistegi kultuuriorganisatsioonide, sealhulgas Soome Kirjanduse Seltsi, Balti Uuringute Edendamise Ühingu (Association for the Advancement of Baltic Studies, AABS), Eesti Teadusliku Ühingu Ameerikas, Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi (Rootsis) liige ning Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane. Salo oli Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni (ORURK) esimees aastast 1996 kuni komisjoni töö lõppemiseni aastal 2005.

Ta pälvis Valgetähe II klassi teenetemärgi (1997) ja Riigivapi II klassi teenetemärgi (2006). Temast valmis 2018. aastal dokumentaalfilm "Vello Salo. Igapäevaelu müstika"[4].

Elukäik

Vello Salo 2007. aastal

Vello Salo sündis Viljandimaal Lalsis kooliõpetajate pojana.[1] Ta õppis Odiste ja Lalsi algkoolis. Teise maailmasõja ajal oli Salo Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilane.[5] 1943. aastal astus ta gümnaasiumi lõpuklassist vabatahtlikult Soome sõjaväkke.[1] 1944. aastal tuli Salo soomepoisina Eestisse tagasi, kuid Saksa vägede taandumise aegu ta vangistati ja viidi Saksamaale, põhjuseks katse hankida sakslastelt relvastust, et osutada Punaarmeele improviseeritud vastupanu.

1945. aastal osales Salo Sileesias toimunud lahingutes ja viibis "Tšehhi põrgus", kust tal õnnestus eluga pääseda ning Itaaliasse jõuda. Et oma Eestisse jäänud sugulasi repressioonidest säästa, võttis ta kasutusele Vello Salo nime. Õppides, alalise töökohaga seoses ja kirjastajana on Salo pikemalt elanud kümnes riigis.[5]

Salo lõpetas 1952. aastal Roomas Pontificia Università Gregoriana filosoofialitsentsiaadi kraadiga, 1962. aastal Roomas Pontificium Athenaeum Angelicumi teoloogialitsentsiaadi kraadiga, 1964. aastal Roomas Pontificium Institutum Biblicumi lic. theol. bibl. kraadiga. 1976. aastal kaitses ta samas teoloogiadoktori kraadi väitekirjaga "Phönizisch-hebräische Wortpaare" ("Foiniikia-heebrea sõnapaarid").[1]

Aastatel 1966–1969 oli Salo professor Séminaire Syro-Chaldéen de St. Jeanis Mosulis, 1976–1991 professor Toronto Ülikoolis, ühtlasi 1976–1985 eesti keele instruktor ja 1986–1987 lektor. Aastatel 1974–2004 oli ta Kotkajärve Metsaülikooli lektor, 1993–1994 ka Tartu Ülikooli, 2001–2005 Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari ning 2003–2006 EAÕK Püha Platoni Seminari külalisprofessor. Aastatel 1996–2005 oli ta okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni esimees, aastast 2001 Pirita kloostri vaimulik.[1]

Salo suri 21. aprillil 2019. Tema leinatalitus toimus 2. mail 2019 Tallinna Kaarli kirikus ja ta on maetud Metsakalmistule.

Elukohad ja õpingud pärast Teist maailmasõda

Töö

Teadustöö

Salo peamised uurimisvaldkonnad olid eksegees, kirikulugu, ajalugu (sh okupatsioonide repressiivpoliitika Eestis), kirjanduslugu (sh Eesti-Itaalia kontaktid), eesti kunstnikud välismaal ning Välis-Eesti perioodika. Ta on koostanud artikleid teatmeteostele "The Catholic Encyclopedia", "Enciclopedia Cattolica", "Lessico Universale Italiano", "Enciclopedia dello Spettacolo", "Dizionario degli Istituti di Perfezione" ja "Eesti entsüklopeedia". 1962. aastal asutas ta kirjastuse Maarjamaa, kus ilmus üle 50 teose.[1]

Ta oli Soome Kirjanduse Seltsi, USA Balti Uuringute Edendamise Assotsiatsiooni (Association for the Advancement of Baltic Studies), Eesti Teaduslik Ühingu Ameerikas (Estonian Learned Society in America) ning Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi Rootsis liige.[1]

Kirjastaja ja kultuurielu korraldaja

Loometegevus

Salo on vahendanud tõlkijana eesti luulet itaalia keelde ja vaimulikku luulet Piibli eri keeltes tekstidest eesti keelde. Ka on ta avaldanud uurimusi ja ülevaateid Vana Testamendi interpreteerimise ja hermeneutika, eestikeelsete piiblitõlgete, kristluse ajaloo ja Eesti kiriku ajaloo kohta.

Samuti on Salo koostanud uurimusi, ülevaateid, teatmikke ja bibliograafiaid Eesti ajaloo ja kultuuri teemal, ta on paljude ees- ja järelsõnade autor. Aastail 1950–2003 oli ta Enciclopedia Cattolica (Vatikan), The Catholic Encyclopedia (USA), Lessico Universale Italiano, Enciclopedia dello Spettacolo, Dizionario degli Istituti di Perfezione (kõik Itaalia) ja Eesti Entsüklopeedia kaastööline.

Ta on tegutsenud ka toimetajana ja trükiste kujundajana.

Teoseid

Tõlkija ja koostaja

Ajalooalaseid uurimusi ja ülevaateid

Kultuurialaseid uurimusi ja ülevaateid

Loenguid

Muid loenguid ja kohtumisi

Kujundustöid

Kirjastustegevus (kirjastus Maarjamaa)

Järgnevalt on loetletud trükiseid, mida ei ole mainitud eespool. Kirjastaja Salo on Maarjamaa nimemärgi kõrval kasutanud ka nimemärke Kalev ja Omavolt.[6]

Tunnustus

Vello Salo 2018. aastal
Foto: Jaan Künnap

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Eesti teaduse biograafiline leksikon", 3. köide
  2. ↑ https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=opetajateleht20151218.2.14.1
  3. ↑ http://kultuur.elu.ee/ke480_tsehhi.htm
  4. ↑ Dokumentaalfilm "Vello Salo. Igapäevaelu müstika" (Eesti 2018) ERR, 27. detsember 2018
  5. ↑ 5,0 5,1 Eesti Kirjarahva Leksikon. Koostanud ja toimetanud Oskar Kruus. Eesti Raamat, Tallinn 1995, lk. 504
  6. ↑ "Vello võitlused 1945–2005." (Lühike autobiograafia. Bibliograafia.) Tallinnas Okupatsioonide Muuseumis novembris 2005 aset leidnud näituse kataloog.
  7. ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3054
  8. ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 1136
  9. ↑ "Rahvusmõtte auhind". Tartu Ülikool. Vaadatud 9. detsembril 2022.

Kirjandus

Välislingid

Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
Kategooriad