Indrek Hirv (sündinud 15. detsembril 1956 Kohilas) on eesti luuletaja, tõlkija ja kunstnik.

Indrek Hirv sündis kunstnike peres. Ta on õppinud Tartu 10. algkoolis ja Tartu 1. keskkoolis. 1975. alustas õpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis keraamika erialal, lõpetas kooli 1981. aastal. Olnud 1986. aastast põhiliselt vabakutseline. Asutas 1988. aastal Tartu Kunstiühingu Konrad Mäe nimelise stuudio ja oli selle esimene juhataja.^[1] Elanud peamiselt Tartus ja Tallinnas ning aastatel 1989–1991 Hollandis ja 2005–2006 Saksamaal. Hollandis oli Indrek Hirv Raadio Vaba Euroopa Amsterdami korrespondent.

Viljeles aastatel 1979–1986 glasuurialust portselanimaali, teinud ehisvorme ja seinataldrikuid. Huvi portselanimaali vastu sai alguse 1979. aastal, mil ta suunati õppetöö raames praktikale Leningradi Lomonossovi-nimelisse portselanitehasesse. Tema portselanimaale on esitletud nii kohalikel kui ka välisnäitustel (Jugoslaavias, Hollandis, Poolas, Mehhikos). Loonud ka õlimaale ning litograafia- ja oforttehnikas graafilisi lehti^[2]. Eksponeeris esmakordselt oma graafilisi töid 1977. aastal Tartu sügisnäitusel ja noortenäitusel. 1985. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis ja 1986. aastal Adamson-Ericu muuseumis^[3].

2007. aastal debüteeris Indrek Hirv näitekirjanikuna. Tema mononäidend "Pauluse kiriku kellad" põhineb Heino Elleri elul. Esietendus toimus samal aastal Eesti Muusika Päevadel, lavastas Margus Kasterpalu ja heliloojat kehastas Rain Simmul^[4].

Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ja üks selle asutajaid^[5]. Ta on nii Kunstnike Liidu (1985), Kirjanike Liidu (1991) kui ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige (2009)^[6].

2017. aasta KOV valimistel sai ta Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas Tartu linnas 171 häält ning osutus valituks Tartu linnavolikogu liikmeks.^[7]

Juunis 2024 astus ta EKRE-st välja.

• 1987 "Uneraev"
• 1988 "Salapainos. Pimetrükk" (eesti ja soome keeles)
• 1990 "Põueoda"
• 1992 "Kuu vari" (valikkogu)
• 1992 "Võhumõõk" (selle ja eelmise eest Eesti riiklik kirjanduspreemia 1993 – EKBL ja EE)
• 1993 "Tähekerjus"
• 1994 "Taskuraamat (taskutähekerjus)" (eelmise lühiversioon)
• 1996 "Põuasinine"
• 1997 "Kiviingel"
• 1998 "Fuugamust"
• 1998 "Pärlhall" (valikkogu)
• 2000 "Ööpäev" (valikkogu, ka tõlkeid ja esseistikat)
• 2001 "Liblikate õhkkerge veri"
• 2003 "Ülemlaul"
• 2006 "Surmapõletaja" (valikkogu, koostanud Doris Kareva)
• 2009 "Veesilm"
• 2009 "Enkelinsilta" (valikkogu soome keeles)
• 2009 "Ülalt valla" (valikkogu, järelsõna: Rebekka Lotman)
• 2011 "Prantsuse bukett: XVII sajandi prantsuse luulet" (Ott Ojamaa järelsõna)
• 2012 "Tiivavalu"
• 2013 "Hingekiri" (koondkogu, Elli Soolo järelsõna)
• 2015 "Kassitoome"
• 2016 "Südasügis"
• 2016 "Kuradisild"
• 2016 "Inglisild" (koondkogu)
• 2016 "Toomemägi on Emajõgi"
• 2017 "Ohvrikivi" (koondkogu)
• 2018 "Kuldöölane"
• 2019 "Mu vana armastus" (valikkogu)
• 2019 "Emajõgi" (koondkogu, Lauri Sommeri järelsõna)
• 2020 "Minu viimane kevad" (valikkogu)
• 2020 “Ratsuritäht”
• 2021 “Hingekiri II” (koondkogu)
• 2022 "Päiskivi"
• 2022 "Taskuraamat (taskutähekerjus)" (1994. aastal ilmunu kordustrükk)
• 2023 "Aokarikas"
• 2023 "Sünnikaal"

• 1996 "Rännuraamat"
• 2002 "Hea poisi jutud" (4 lastejuttu)
• 2004 "Klaaskübara all" (artiklivalimik)
• 2007 "Pauluse kiriku kellad" (mononäidend helilooja Heino Ellerist)
• 2009 "Sinimustvalge needus" (filmistsenaarium)
• 2011 "Viimane tango 1944 – Pallase lõpp" (kontsertetendus)
• 2016 "Tartust Pariisi ja tagasi" (esseekogu, koostanud Kadri Asmer)

• "Laulud / kuningas Taavet" (2008, heebrea keelest koos Vello Saloga)
• "Psalmid" (2009, heebrea keelest koos Vello Saloga)
• "Johannese ilmutus" (2010, kreeka keelest koos Vello Saloga)
• "Prantsuse bukett: XVII sajandi prantsuse luulet" (2011, Ott Ojamaa järelsõna)
• "Lauluallikas" (eesti religioosse luule antoloogia, 2003, Lauri Sommeri järelsõna)

• 1984 preemia Balti noorte tarbekunstitriennaalilt Riias
• 1993 Eesti kirjanduse aastapreemia^[viide?]
• 2007 Eesti Raudtee ja Sirbi kirjanduspreemia ("Surmapõletaja")
• 2007 Salme Ekbaumi ja Minni Nurme koduluulepreemia (luuletus "¨Tõuse üles, on aeg…", milles poeet annab kodule erilise, väga sügava tähenduse (ilmunud Loomingus novembris 2006))
• 2010 Gustav Suitsu luulepreemia ("Veesilm")
• 2011 Valgetähe IV klassi teenetemärk^[8]
• 2012 stipendium "Ela ja sära"

Indrek Hirve isa oli maalikunstnik Louis Pavel (1915–1977) ja ema graafik Helgi Hirv (1925–1977).^[2]

Tal on kolm tütart ja poeg: Tui Hirv (1984), Käbi Hirv (1988), Ingel Hirv (1993) ja Pärtel Hirv (1999).^[9]

Tema lell oli näitleja Voldemar Paavel, lelletütar on tantsija ja filminäitleja Reet Paavel.

Tema onutütar on ehtekunstnik Piret Hirv.

• Indrek Hirve intervjuu tundmatuks jääda soovivale vanemale daamile – Vikerkaar 1996, nr 5/6, lk 156–161
• Vaapo Vaher, "Mu kurbused on ikka alasti. Improvisatsioone Indrek Hirve teemal" – Looming 1997, nr 11, lk 1539–1547 (sama – valikkogu "Ööpäev" saatesõna)
• Lauri Sommer "All-linnast Toomele" - Looming 2016, nr 9, lk 1296-1305

• Doris Kareva. "Päevavaras ööjanus ehk Surmapõletaja, Tartu Postimees, 14. detsember 2006
• Tiiu Laks. Indrek Hirv: kirjutan stseene oma elust maha, Eesti Päevaleht, 6. august 2008
• Arne Merilai. Kas võtab vee silma, Sirp, 1. aprill 2010
• Jaan Paavle. Teraskiivrites ilusate peadega otse taevasse, Eesti Päevaleht, 6. mai 1996
• Elli Soolo. Poeesiaarmastus ja ükssarvikhirve tiivavalu, Sirp, 7. detsember 2012
• Kunstnik ja luuletaja Indrek Hirv (ETV, 1987)
• Meeste jutud: Indrek Hirv ja Mihkel Mutt (ETV, 1991)
• Väike luulesaade: Indrek Hirv (ETV, 1991)
• Idée fixe: Indrek Hirv (ETV, 1993)
• Hirv õhtuvalguses (ETV, 1995)
• Luuleruum: Indrek Hirv (Vikerraadio, 1995)
• Viisi ingel saab endale. Indrek Hirve laulud (ETV, 1998)
• Luuleruum: Indrek Hirv (Vikerraadio, 2006)
• Luuleruum: Indrek Hirv (Vikerraadio, 2007)
• Tähelaev: Indrek Hirv (ETV, 2011)
• Raadio Ööülikooli unenägu: Indrek Hirv ja Küberstuudio (Ööülikool, 2012)