Lause moodustajad on sõnavormid, fraasid, lauselühendid ehk sekundaartarindid ja osalaused.

Eesti keel

• Fraas koosneb põhisõnast ja laiendi(te)st. Fraas on lause moodustaja, mis pole lause ega üksiksõna, vastab mingile küsimusele ja tähistab lausega väljendatud situatsiooni komponente, st tegevust või olemist, osalist või asjaolu: pika patsiga tüdruk.

• Lauselühend ehk sekundaartarind on lause moodustaja, milles pole alust ega öeldist ning mille peasõnaks on enamasti käändeline verbivorm, nt des-, mata-, maks-, mas- ja vat-vorm; v-, tav-, nud- ja tud-kesksõna; nuna- ja tuna-vorm.

• Osalause on lausekujuline moodustaja, millel puudub peasõna. Osalause koosneb nagu tüüpiline lausegi tegusõnafraasist ja nimisõnafraasist: Kass, kes oli terve päeva õues hulkunud, tuli lõpuks koju.

Kõikide lause moodustajate kohta on võimalik esitada küsimus ja leida ka asendaja.

Näiteks lause Väike armas must kutsu vaatas konti närides, kuidas peremees kala püüab moodustajad on:

• sõnavormid: väike; armas; must; kutsu; vaatas; konti; närides; peremees; kala; püüab;
• fraasid: väike armas must kutsu; vaatas konti närides, kuidas peremees kala püüab;
• sekundaartarind: konti närides.
• osalause: kuidas peremees kala püüab.

KES vaatas? väike armas must kutsu = tema

MISSUGUNE kutsu? väike armas must = selline

MIDA TEGI? vaatas konti närides, kuidas peremees kala püüab

KUIDAS vaatas? konti närides = sedasi

MIDA vaatas? kuidas peremees kala püüab = seda

KES püüab? peremees = tema

MIDA püüab? kala = seda

Moodustajatevahelised grammatilised seosed

Moodustajate vahel kehtivad järgmised grammatilised seosed:

• rinnastus – moodustajad on lauses üksteisega grammatiliselt samaväärsed ja vastavad samale küsimusele ning laiendavad sama sõna: Minu lemmikud on maasikamoos ja vaarikakompott.
• alistusseoses loovad moodustajad uue moodustaja, mille üks komponent on põhi, teine laiend: haruldaselt (laiend) varajane (põhi). Alistusseos jaguneb järgmiselt:
  • ühildumine – laiend kohaneb oma põhjaga: Edukad (laiend) sportlased (põhi) tõid palju medaleid;
  • sõltumine – laiendi vorm oleneb põhja tähendusest: rohis (põhi) peenart (laiend).
• predikatsioon on moodustajate vastastikune tingitus, mis esineb aluse ja öeldise vahel. Tegusõna oma tähendusega määrab, kas ja kuidas tegijat väljendatakse. Tegijaväljend omakorda tingib selle tegusõna kindla pöördelise vormi: Tüdrukud (alus) jalutavad (öeldis) pargis.

Lause moodustajate funktsioonid

Lause moodustajad täidavad lauses süntaktilisi, semantilisi ja pragmaatilisi funktsioone.

Moodustajate süntaktilised funktsioonid

Lause moodustajad täidavad lauses teatud süntaktilisi funktsioone, s.t käituvad lauseliikmetena.

Lauseliikmete määratlemisel arvestatakse

• moodustaja sõnaliiki;
• moodustajatevahelise grammatilise seose tüüpi;
• moodustaja konkreetset grammatilist vormi.

Moodustajate semantilised funktsioonid

Semantilisest aspektist tähistab lause situatsiooni. Lause moodustajad täidavad lauses teatud semantilisi funktsioone, s.t tähistavad lausega väljendatava sündmuse komponente.

Kaks erinevat lauset võivad süntaktiliselt olla küll võrdsed, kuid semantiliselt erineva väärtusega, vrd näiteks lauseid "Vihma sajab" ja "Ema loeb".

Semantiline predikaat

Semantiliseks predikaadiks nimetatakse situatsiooni tüüpi väljendavat moodustajat. Semantilise predikaadi funktsiooni lauses täidab tüüpjuhul öeldis, mis on lause semantiline kese. Semantiline predikaat tingib lauses kindla arvu seotud laiendeid.

Näiteks lause Isa õpetab poega väljendab situatsiooni, kus õpetaja rolli täidab isa ja õpilase rollis on poeg. Selles lauses on semantiline predikaat tegusõna õpetab (öeldis). Nimisõnad laps ja pall on situatsiooni osalisi märkivad moodustajad, mida nimetatakse aktantideks. Aktantide arv, funktsioon ja vormistus oleneb öeldise leksikaalsest tähendusest.

Predikaatverbi vorm osaleb lause subjekti referentide arvu, situatsiooni aja, modaalse hinnangu ja tegumoe väljendamisel.

Predikaatverbi semantilised funktsioonid:

• Tegevuse tähistamine

Näiteks: Koer närib (öeldis) konti.

• Protsessi tähistamine

Näiteks: Vihma sajab (öeldis).

• Omaduse tähistamine

Näiteks: Kleit on (öeldis) kortsus (öeldistäide).

• Seisundi tähistamine

Näiteks: Aken on (öeldis) avatud (öeldistäide).

Lauses, mille moodustajate hulgas puuduvad osalaused ja/või infiniittarindid ning mida seetõttu nimetatakse elementaarlauseks, on ainsaks semantiliseks predikaadiks öeldis.

Näiteks: Tädi keedab (öeldis) sooja teed.

Lauses, kus on olemas öeldistäide, on semantiliseks predikaadiks öeldis koos öeldistäitega.

Näiteks: Lapsed on (öeldis) terved (öeldistäide).

Lauses, mille moodustajate hulgas on osalaused ja/või infiniittarindid ning mida seetõttu nimetatakse komplekslauseks, on mitu semantilist predikaati. Primaarse semantilise predikaadina talitleb öeldis ja sekundaarsete predikaatidena talitlevad kõrvallause öeldis (+ öeldistäide) ning infiniittarindite põhi.

Näiteks: Tüdruk, kes seal seisab (öeldis – sekundaarne semantiline predikaat), on sõbralik (öeldis + öeldistäide – primaarne semantiline predikaat).

Näiteks: Suve saabudes (sekundaarne semantiline predikaat) hakkab (öeldis – primaarne semantiline predikaat) päike soojemalt paistma (öeldis – sekundaarne semantiline predikaat). ^[1]

Aktant

Aktantide semantiline funktsioon on situatsiooni osaliste rollide näitamine. Funktsioonide arv sõltub kirjelduse üksikasjalikkusest. Osa funktsioone avaldub vormiliselt vaid eripärases käände- või kaassõnakasutuses, osal on laiem süntaktiline taust. Viimaste hulka kuuluvad:

• tegija ja agent, s.o teadlikult toimiv, oma tegevust kontrolliv osaline: Ema koob kampsunit.
• kogeja, psüühilises protsessis olija: Talle ei meeldi koristada.
• valdaja: Minu käes on võtmed.
• neutraalne osaline: Taldrikud on lauale asetatud.
• vahend: Sokke kootakse varrastega.
• tegevusobjekt: Poiss kinkis tüdrukule lille.
• koht: Kodus on hea olla.
• aeg: Õhtul lähme peole.

Tegevussubjekt

Aktanti, mis täidab lauses prominentseima osalise rolli ning on võrreldes teistega semantiliselt esile tõstetud, nimetatakse tegevussubjektiks. Erinevates lausetes võivad tegevussubjektiks olla erinevaid konkreetseid semantilisi funktsioone täitvad aktandid, kuid alati on selleks situatsiooni aktiivseimat osalist tähistav aktant. Kui lauses on olemas agent, siis talitleb see tegevussubjektina (a); kui lauses agenti pole, saab tegevussubjektiks kogeja või valdaja (b); kui ka neid pole, on tegevussubjekt tavaliselt vahend (c) jne. Nt

a) Mari loeb raamatut. b) Lapsel on palju mänguasju. c) Auto sõitis jalakäijale otsa

Alus ehk grammatiline subjekt on primaarne tegevussubjekt.

Tegevusobjekt

Tegevusobjekt on tegevussubjektile vastanduv aktant, mis väljendab seda, kellele või millele on lausega tähistatud tegevus suunatud. Tegevusobjekt võib esineda kas primaarselt grammatilise objektina ehk sihitisena (a), kuid võib esineda ka adverbiaalina (b). Nt

a) Ma kirjutasin kirja. Ema küpsetab kooki. b) Ma mõtlesin talle ~ tema peale.

Moodustajate pragmaatilised funktsioonid

Lause moodustajad täidavad lauses teatud pragmaatilisi funktsioone, s.t väljendavad teate elemente.

Lause peamine suhtlusülesanne on teate edastamine kuulajale. Seega

• teema on teate lähtepunkt – see, mille kohta midagi teatatakse
• reema on teate sihtpunkt – see, mida millegi kohta teatatakse ehk uus info, nt Poisid (teema) mängisid korvpalli (reema)
• referendi tuntus ehk definiitsus tähendab seda, et referent on kuulajale kõneleja arvates teada.
• referendi tundmatus ehk indefiniitsus tähendab seda, et referent ei ole kuulajale kõneleja arvates teada, nt Leenal (tuntud) on kena sõber (tundmatu).

Viited