Kunstmuru on sünteetilistest kiududest valmistatud kate, mis näeb välja nagu naturaalne muru ja mida kasutatakse spordiväljakutel, erahoovides ja mujal, kus varem kasutati looduslikku muru. See ei vaja niisutamist ega niitmist. Sisestaadionid võivad seda vajada, kuna loodusliku muru fotosünteesiks puudub päikesevalgus. Puudusteks on regulaarne puhastusvajadus ja suurenenud tervise- ja keskkonnaprobleemid, mis kaasnevad selle valmistamiseks kasutatava nafta ja mürgiste kemikaalidega.
David Chaney, kes kolis 1960. aastal USA Põhja-Carolina osariigis asuvasse Raleigh'sse ja töötas hiljem Põhja-Carolina osariigi ülikooli tekstiilikolledži dekaanina, juhtis Research Triangle Parki teadlaste meeskonda, mis lõi esimese äriliselt eduka kunstmuru. Selle saavutuse tõttu kuulutas väljaanne Sports Illustrated Chaney meheks, kes "vastutab siseruumides kõrgliiga pesapalli ja miljonite porimattide eest".
Kunstmuru paigaldati esmakordselt 1964. aastal Rhode Islandil Providence'is asuva Moses Browni kooli puhkealale.[1] Materjal sai laiemalt tuntuks 1966. aastal, kui AstroTurf paigaldati Astrodome'i väljakule Houstonis Texases.[1]
Kunstmuru kasutamine levis USA-s ja Kanadas laiemalt 1970. aastate alguses, seda paigaldati nii sise- kui ka välisstaadionitele, mida kasutati pesapalli ja ameerika jalgpalli mängimiseks. Üleriigiliselt on USA-s paigaldatud üle 11 000 kunstmuru mänguväljaku.[2] Tööstuskontserni Synthetic Turf Council andmetel paigaldati ainuüksi USA-s 2013. aastal üle 1200 kunstmuru katte.[2]
Mõnes kunstmurus kasutatakse täidist, näiteks räniliiva, kuid palju kasutatakse granuleeritud kummi. Purustatud kummi saab valmistada taaskasutatud autorehvidest ja see võib sisaldada raskmetalle, PFAS-kemikaale ja muid keskkonnaohtlikke ning organismide sisenõrenäärmete talitlust häirivaid kemikaale. Samuti lagunevad kunstmuru sünteetilised kiud. Seega leostuvad kunstmuru kemikaalid keskkonda ning kunstmuru on mikroplasti- ja kummisaaste allikas õhus, magevees, merevees ja pinnases.[3][4][5][6][7][8][9] Norras, Rootsis ja teistes kohtades on kunstmurust pärinevad kummigraanulid suuruselt teine mikroplasti allikas keskkonnas pärast rehvi- ja teekulumisosakesi, mis moodustavad suure osa peenest teeprahist.[10][11][12] Juba 2007. aastal pakkus lobirühm Environment and Human Health, Inc. välja keelu purustatud rehvide kasutamisele spordi- ja mänguväljakutel, lähtudes terviseprobleemidest;[13] 2022. aasta septembris tegi Euroopa Komisjon ettepaneku eelnõu piirata plastgraanulite kasutamist spordiväljakute täidisena.[14]
Võimalust, et kunstmurus sisalduvad kantserogeensed ained võivad suurendada inimese vähiriski (kunstmuruvähi hüpotees), uuriti 21. sajandi esimestel kümnenditel, 2020. aasta paiku leiti, et seos vähiriskiga on väike.[15][16][17][18] Kuid mured on laienenud ka teistele inimeste terviseriskidele, nagu endokriinsüsteemi häired, mis võivad mõjutada varajase teismelise tervist, rasvumist ja laste tähelepanuvõimet.[19][20][21][22] Samuti on näidatud võimalikku kahju kalade [23] ja vihmausside [24] populatsioonidele.
New Jersey keskkonnakaitse osakonna uuringus analüüsiti viiel kunstmuruväljakul füüsilise tegevuse tagajärjel õhku keerutatud tolmus leiduvaid pliid ja muid metalle. Tulemused viitavad sellele, et isegi madal aktiivsus väljakul võib põhjustada neid kemikaale sisaldavate tahkete osakeste sattumist õhku, kus neid sisse hingatakse ja see võib olla kahjulik. Autorid väidavad, et kuna lastele pole ohutu ükski plii kogus, siis "ainult põhjalik väljakute testimine võib anda kindluse, et plii või muud metallid, mida kasutatakse nende ehitamisel ja hooldamisel, ei ohusta nendel väljakutel tervist".[25]
Aastatel 2014–2021 Hispaanias võetud proovide põhjal leiti, et Barcelonat ümbritsevast merest leitud plastist ligi 15% pärineb kunstmurust.
Microplastics are increasingly seen as an environmental problem of global proportions. While the focus to date has been on microplastics in the ocean and their effects on marine life, microplastics in soils have largely been overlooked. Researchers are concerned about the lack of knowledge regarding potential consequences of microplastics in agricultural landscapes from application of sewage sludge.
The major concerns stem from the infill material that is typically derived from scrap tires. Tire rubber crumb contains a range of organic contaminants and heavy metals that can volatilize into the air and/or leach into the percolating rainwater, thereby posing a potential risk to the environment and human health.
researchers have ranked the sources of microplastic particles by size. The amount of microplastic particles emitted by traffic is estimated to 13 500 tonnes per year. Artificial turf ranks as the second largest source of emissions and is responsible for approximately 2300-3900 tonnes per year.
((cite journal))
: viitemall journal nõuab parameetrit |journal=
(juhend)