Ofort (prantsuse keeles eau-forte) on sügavtrükitehnika, mille puhul metallplaati katvasse happekindlasse kihti kraabitakse ofordinõelaga joonistus ja söövitatakse see happe abil metalli. Seejärel kaetakse plaat värviga, trükkimisel jätab söövituskohtades olev värv paberile kujutise.
Ofort on ka selles tehnikas tehtud teos.
Happega metallplaadi söövitamise menetlus leiutati 16. sajandil.[viide?] Esimeseks on peetud Augsburgi relvameistrit Daniel Hopferit (u 1470–1536) ning tema katsetusi raudplaatidega, millest nii mõnigi on siiani säilinud.
Šveitslane Urs Graf (u 1485–1527/28) rakendas ofordi teadaolevalt esimest korda kunstis (sellealased tööd aastast 1513).
Seoses vaskplaadi kasutuselevõtuga algas ofordi võidukäik. Vaskplaadi kasutuselevõtjaks oli Saksamaa kunstnik Albrecht Altdorfer (u 1480–1538) 1519. aastal.
Ofordi kõrgpunkt saabus Rembrandti (1606–1669) loomingus.
Ofordiharrastusest olid haaratud paljud maalijad, näiteks Ernst von Liphart, Raadi mõisniku, tuntud kunstieksperdi ja kollektsionääri Karl Eduard von Lipharti poeg, tegi ofordis mitmed portreed, sealhulgas oma isast ja emast (1879). Düsseldorfis tegutsenud eestimaalaste Oskar Hoffmanni ja Eugen Dückeri ofordid ilmusid ühingute albumeis või tolleaegse perioodika kunstiliste kaasannetena. [1]
Nikolai Triik tegi Stieglitzi kunstikoolis õppides ofordi Giovanni Battista Tiepolo maali järgi (1905), Kristjan Raud – ofordid „Mehe pea” ja „Muhameedlane Mesopotaamiast” Müncheni Kunstiakadeemias Peter Halmi käe all (1902–1903). Raud on loonud ofordis ka kunstnik Gori Risti eksliibrise (1903).[1]
Aastal 1908 lõpetas Stieglitzi kunstikooli ofordi alal Alfred Kivi, hilisem Tallinna Kunsttööstuskooli joonistus-, graafika- ja stiliseerimisõpetaja, kelle oforti „Kiri” Gerard Terborchi järgi (1910) pidas Alfred Vaga ekslikult esimeseks Eestis.[1]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ofort |