Asutatud | 1772 |
---|---|
Tegevuse lõpetanud | 1951 |
Tegevuspiirkond | Narva ja Alutaguse |
Emaorganisatsioon | Eesti Evangeelne Luterlik Kirik |
Narva-Alutaguse[1] praostkond oli luteri kiriku praostkond Eestis, mis moodustati Alutaguse praostkonnana 1772. aastal ja ühines 1. jaanuaril 1951 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Viru praostkonnaga.
Aastatel 1580–1582 vallutas Pontus De la Gardie Moskva ja Rootsi vahelises Kahekümneviieaastases sõjas, Karjala ning Ingeri, Jaanilinna ja Narva. Vene vägi oli sunnitud Põhja-Eestist lahkuma. Aastatel 1581–1591 kuulus Alutaguse Rootsi Ingeri koosseisu ja 1591–1617 olid endised Narva ja Vasknarva foogtkonnad ühendatud Narva lääniks ning Alutaguse kihelkond oli Rootsi Ingeri osa. 1617. aastal sõlmiti Rootsi kuningriigi ja Moskva tsaaririigi vahel Stolbovo rahu, Ingeri sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Ivangorodi kindlusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni.
Rootsi riigikiriku superintendent Hermann Samsoni eestvõttel loodi Liivimaa kindralkubermangus[2] 1636. aastal kuus praostkonda: Eesti aladel Narva praostkond, Pärnu praostkond ja Tartu praostkond ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel: Riia, Koknese ja Cēsises. Narva praostkonda kuulusid[3]Virumaa ja Ingerimaa kubermangu Narva, Ivangorodi lään, Jama lään, Koporje lään, Nöteborgi lään.
1641. aastal liideti Alutaguse kiriklikult Tallinna piiskopkonnaga[4], Narva linnakoguduste, Ingerimaa ja Alutaguse alade[5] Narva ja Ingerimaa superintendendiks, Narvas nimetati Heinrich Stahl, 1646. aastast aga lahutati taas Tallinna piiskopkonnast[6]. 1651. aastal ühendati aga Alutaguse kihelkond Eestimaa aadelkonna soovil nii halduslikult kui ka kiriklikult Eestimaa kubermanguga, Narva aga ühendati Ingeriga[5].
Alutaguse praostkond moodustati 1772. aastal[7] Virumaa idaosast: Jõhvi, Lüganuse, Nigula ning Vaivara kihelkonnast.
Asehalduskorra ajal (1784–1796) oli igas kreisis eraldi praostkond. Tallinna asehaldurkonna Tallinna asehaldusvalitsuse publikaat 20.03.1785 kehtestas järgmise kirikliku jaotuse: Tallinna praostkond; Paldiski 1. praostkond; Paldiski 2. praostkond; Rakvere 1. praostkond ja Rakvere 2. praostkond (Viru-Nigula, Lüganuse, Jõhvi, Vaivara kihelkond)[7]. Aseahalduskorralduseaegsed muudatused annulleeriti keiser Paul I poolt 26. veebruaril 1797 ja taastati asehalduskorraeelne halduskord. See tähendas ka endisaegsete praostkondade süsteemi taastamist.
20. sajandi alguses olid Alutaguse praostkonna kirikukihelkonnad Rakvere kreisis Virumaal: Nigula kihelkond, Lüganuse kihelkond, Jõhvi kihelkond, Iisaku kihelkond, Vaivara kihelkond[8]. Rakvere kreisi aladel tegutses ka Viru praostkond.
Eesti Vabariigi algul liideti Narva kirikud, sh ka EELK Narva Aleksandri kogudus, Narva Peetri kogudus, Narva Rootsi-Soome Mihkli kiriku Soome-Rootsi Mihkli kogudus, Alutaguse praostkonnaga Narva-Alutaguse praostkonnaks[7]. Narva-Alutaguse praostkond liideti 1951. aastal Viru praostkonnaga[7].
EELK Narva-Alutaguse praostkonnas olid aastal 1939 järgmised kogudused:
|
|