18. augustil 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja viidi meritsi Tallinnast Leningradi. Ta tuli Eestisse tagasi 1944. aastal.
1951. aastal lõpetas ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumi (Tiit Kuusiku lauluklassis). 1951. aastast kuni surmani laulis ta Estonia teatris. Laiem tuntus saabus 1958. aasta filmiga "Mister X", mille järel hakkas tema hääl kõlama raadios ja televisioonis üle kogu Nõukogude Liidu.
Hakkas sporti harrastama 1933. aastal. Kuulus algul Tallinna NMKÜ, hiljem Tallinna Kalevi liikmeskonda.
Ta tuli vaba- ja teateujumises kahel korral (1939–1940) Eesti meistriks, võitis Eesti meistrivõistlustel lisaks kaks hõbedat ujumises (1939) ja ühe hõbeda veepallis (1938). Parandas kolmel korral Eesti rekordit, sealhulgas kahel korral teateujumises.
Augustis 1938 korraldati esimese ametlik üle Tamula järve ujumise võistlus ja pandi selle võistluse võitjale välja hõbedane karikas. Võistlusest võttis osa ka Ots, kes viibis sellel ajal ajateenistuses Taara kasarmutes (praegu Kuperjanovi pataljon). Ots võitis selle võistluse.
Võistles aastatel 1939–1940 Eesti ja aastatel 1940–1945 Eesti NSV koondises. Augustis 1940 kuulus võidukasse Eesti NSV 4x200 m vabaujumise meeskonda maavõistlustel Läti NSV ja Leedu NSV-ga.
Viimase võistluse veerajal tegi 14. juulil 1946 Mustamäe ujulas, võites Kalevi meistrivõistlustel 400 m vabaujumise tulemusega 6.49,8.
Esimene etteaste ooperisolistina oli väike osa ooperis "Jevgeni Onegin" 1944. aastal. Peatselt sai temast Estonia ooperiteatri hinnatuim solist. Estonia laval laulis ta alates 1951. aastast kuni surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema Leningradi ja teistesse tähtsamatesse ooperiteatritesse üle Nõukogude Liidu, mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse.
Tema repertuaari kuulusid sellised rollid nagu Jevgeni Onegin, Jeletski, Escamillo, Renato, Don Giovanni, Papageno, Rigoletto, Jago, Porgy, Figaro, nimiosa Kabalevski "Colas Breugnonis", kaksikroll Cervantes/Don Quijote Leigh' muusikalis "Mees La Manchast". Tema tuntuim roll oli nimiosa Rubinsteini "Deemonis".
Mitmete Eesti heliloojate looming on laiemalt tuntuks saanud just tänu Georg Otsale.
Tema laiemale tuntusele aitas kaasa Imre Kálmániopereti "Tsirkusprintsess" ainetel Lenfilmi stuudios 1958. aastal valminud muusikaline draamafilm "Mister X" (tsirkusenumbrites esines dublant Mstislav Zapašnõi). Sellest alates hakkas tema hääl kõlama raadios ja televisioonis üle kogu Nõukogude Liidu, ka tema plaadid osteti poest kiiresti ära. Eesti filmiajalukku kirjutas Georg Ots ennast filmiga "Kolme katku vahel" (Jaan Krossisamanimelise romaani ainetel), mängides selles Tallinna kroonikut ja pastorit Balthasar Russowit.
Noil aegadel oli Nõukogude artistide reisimine välismaale praktiliselt võimatu, seetõttu jäi tema tuntus laias maailmas piiratuks. Siiski, lisaks Nõukogude Liidule õnnestus Georg Otsal esineda ka mõnes Euroopa riigis, eriti populaarseks ja armastatuks sai ta Soomes. Esines ka Egiptuses ja Mongoolias.
Georg Otsa bareljeef ja mälestustahvel Otsa kunagise elupaiga ukse kohal Tallinnas Kaarli pst 5
1963. aastal korraldati Võrus üle Tamula järve ujumise võistlus, mille rändauhinna (kristallist vaasi) pani välja Georg Ots. 15. juulil 1963 avas Ots isiklikult ka Tamula rannas võistluse ja autasustas ka võitjat. Alates 2008. aastast on võistluse nimetus "Georg Otsa mälestusvõistlus pikamaaujumises Tamula järvel".
21. märtsil 1980 tähistati Tallinnas bareljeefi ja mälestustahvliga maja Kaarli puiestee 5, kus Georg Ots elas.
1980. aastal ehitati SzczecinisPoolas parvlaev, mis nimetati Georg Otsa järgi. Laev sõitis aastatel 1980–2002 Tallinna–Helsingi liinil. 2014. aastal laev lammutati.
1941–1943 Margot Otsaga (7. detsember 1922 Tallinn – 15. november 1997 Toronto; sündinud Laane; 2. abielus aastast 1950 Heinsoo); Margot põgenes Läände ja abiellus hiljem Londonis Ilmar Heinsooga, koos koliti Kanadasse;
1944–1964 Asta Otsaga (27. august 1920 – 17. märts 2000; sündinud Saar, 1. abielus Vihermäe), kelle isa oli tuntud ajakirjanik, kupletist, följetonist ja kloun Hendrik Saar ning kellega tal sündisid tütar Ülle Malken (sündinud 1947; sündinud Ots, 1. abielus Pedasoo) ja poeg Ülo Ots (29. mai 1944 – 26. august 2003); neil olid kasupojad Hendrik Ots (26. detsember 1954 – 28. detsember 2016) ja Jüri Ots (sündinud 1958);
1964–1975 Ilona Otsaga (11. mai 1940 – 25. veebruar 2024; sündinud Noor), kellega tal sündis tütar Mariann Randmaa (sündinud 22. juulil 1967; sündinud Ots).
Kulle Raig, "Saaremaa valss: Georg Otsa elu". Varrak, Tallinn2003; teine, täiendatud trükk 2015; raamat ilmus esmalt soome keeles ("Saarenmaan valssi: Georg Otsin elämäkerta", 2002) ning autor tõlkis selle ise eesti keelde; täiendatult ilmus see vene keeles pealkirjaga "Мистер Икс. Жизнь Георга Отса" (tõlkija Tatjana Verhoustinskaja), Tallinn 2015.
