Enn Tarvel (kuni 1939 Enn Treiberg; 31. juulil 1932 Metsiku küla – 22. september 2021)[1] oli eesti ajaloolane.
Tarvel sündis ja kasvas üles Virumaal Metsiku külas. Ta õppis Annikvere seitsmeklassilises koolis ning Rakvere Eesti Keskkoolis (hiljem Rakvere I keskkool), mille lõpetas 1950. aastal hõbemedaliga. Seejärel asus ta õppima Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas ning lõpetas ülikooli 1955. aastal ajaloolasena üldajaloo erialal, tema lõputöö käsitles Inglismaa ajalugu. Seejärel töötas ta Tartusse loodud Rajoonidevahelises Koduloomuuseumis ning pidas loenguid ka Tartu Riiklikus Ülikoolis.[2]
1957. aastal astus ta aspirantuuri Tallinnas ja kaitses 1961. aastal ajalookandidaadi väitekirja Poola-aegse Eesti talurahva ja riigimõisate vaheliste suhete teemal, kuid käsitles laiemalt kogu Poola aega Eestis 16.–17. sajandil. Kandidaaditöö venekeelne tõlge ilmus eraldi raamatuna 1965. aastal (tiitellehe järgi 1964. aastal).[2][3]
1960. aastal asus Tarvel tööle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti, kus ta 1968. aastani töötas nooremteaduri ja seejärel 1977. aastani vanemteadurina. 1962. aastal asus ta kirjutama doktoritööd talurahva maksustuse ja maakasutuse teemal, mille ta kaitses 1971. aastal. Doktoritöö ilmus raamatuna 1972. aastal pealkirjaga "Adramaa: Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused 13.–19. sajandil".[4]
Aastatel 1978–1993 oli Tarvel Ajaloo Instituudi feodalismiperioodi ajaloo sektori juhataja. Ajaloo Instituudis töötades oli ta mitme ajaloolase, teiste seas Küllike Kaplinski, Maia Madari, Raivo Palmaru, Teet Veispaki, Priit Raudkivi ja Jüri Kivimäe juhendaja.[viide?] 1983–1993 oli Tarvel majandusajaloo õppejõud Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1988. aastal sai Tarvel professoriks.
Aastatel 1992–1993 oli Tarvel professor ka Sisekaitseakadeemias. Külalisõppejõuna pidas Tarvel 1980.–1990. aastail loenguid ka Helsingi, Turu, Toronto ja Läti Ülikoolis; 1998. aastal ka Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis Eestis. 1993–1997 oli Tarvel aga Baltimaade ajaloo professor Stockholmi Ülikoolis.[2]
Tarvel uuris Eesti ajaloo teemasid muinasajast tänapäevani. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid poliitiline ajalugu, agraarajalugu ja kohalugu.
Tarveli teaduslikus tegevuses oli oluline osa Vana-Liivimaad käsitlevate keskaegsete kroonikate tõlkimisel, toimetamisel ja kommenteerimisel. Muu hulgas oli ta 1982. aastal ilmunud Richard Kleisi tõlgitud Henriku Liivimaa kroonika eestikeelse tõlke teaduslik toimetaja ja kommenteerija (teos on ilmunud Tarveli täiendatud kommentaaridega veel 1993., 2005. ja 2013. aastal; viimane ilmus muutmata kujul veel ka 2018. aastal).[5] Samuti oli ta Liivimaa vanema riimkroonika ja Dionysius Fabriciuse kroonika eestikeelsete tõlgete toimetaja ja kommenteerija.
1983. aastal ilmus tema sulest monograafia "Lahemaa ajalugu" ning 2018. aastal Eesti ajaloo üldkäsitlus "Eesti rahva lugu". Tarvel on ka üldkäsitluste "Eesti talurahva ajalugu" (1992) ja "Eesti ajalugu III" (2013) üks autoreid.
Tarvel uuris ka Nõukogude okupatsiooni Eestis ning eriti selle repressioone.[2]
Tarvel osales 1960. aastaist ka entsüklopeediate koostamisel ja toimetamisel; viimati "TEA entsüklopeedia" juures.[2]
Ta suhtus enda sõnul sallimatult kristlikku kirikusse ning euroopalikku lähenemisse regionaalajaloole ja rahvuslikkusele.[6]
Tarvel oli üliõpilasseltsi EYS Veljesto liige.[2]
Tema lell oli ajaloolane Peeter Tarvel.
((netiviide)): kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend); puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri= (juhend)
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Enn Tarvel |
