Euroopa poliitiline kaart 1328. aastalKesk-Euroopa 14. sajandi esimesel kolmandikul
Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimunud sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks.
Üldiselt loetakse Eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227 (Saaremaa vallutamine ristisõdijate poolt, mida loetakse Eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks) ja 1558 (Liivi sõja algus). Keskaja lõppdaatumiks on sageli loetud aga ka 1561. või 1562. aastat, kui Vana-Liivimaariikidesüsteem lõplikult kadus. See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) – 1500.
2012. aastal ilmunud üldkäsitlus "Eesti ajalugu II, Eesti keskaeg" määratleb Eesti keskaja piiridena 13. sajandi alguse, hõlmates ka Eesti ala vallutamise aja, ning loeb selle lõpuks umbkaudu 1550. aasta, mistõttu Liivi sõja algust seal ei käsitleta.
Mõiste "Eesti keskaeg" tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja ühiskondlikud protsessid ei pruugi sellega aga niivõrd täpselt ühtida. Eesti keskaeg on esimeseks ajaloolise aja perioodiks Eesti ajaloos, sellele eelnes umbes 10 000 aasta pikkune Eesti muinasaeg.
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivimaa ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister. Keskaegne Liivimaa jagunes peale 1346. aastat viieks ilmalikuks võimkonnaks ehk härruseks (saksa Herrschaft). Peale härruste oli oluline roll ka nn kolmel suurel linnal: Riial, Tallinnal ja Tartul ja vähemal määral ka teistel (hansa)linnadel.
1347. aasta järel oli Eesti alal seega kolm või neli valitsejat:
Alates 1420. aastatest koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks, ehkki viimased uurimused on näidanud selle anakronistlikkust, sest Liivimaa territooriumid olid omavahel liialt lõdvalt seotud, et seda saaks pidada poliitiliste üksuste (riikide) liiduks[1].
Rooma-katoliku kirikupiiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad vaimulikud võimumehed olid toompraost ja toomdekaan, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti (samuti oli kaks stiftifoogti Läti alal olevas Riia peapiiskopkonnas).
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid veel Keila, Viru-Nigula, Helme, Otepää, Põltsamaa, Vastseliina, Koluvere, Kirumpää, Pirita, Laiuse, Vana-Kastre ja Uus-Kastre.[2] Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
Talupojad ei mänginud Liivimaa poliitikas rolli, sest nad ei saanud osaleda poliitiliste seisuste kogunemistel ning suurem osa neist oli allutatud kas vasallile või maaisanda mõisavalitsejale. Samas oli Eestis siiski ka vabatalupoegi, kõige rohkem oli neid Järvamaal. Talupoegade olukord halvenes keskaja lõpu poole, kui kujunes välja sunnismaisus.
Keskaegsele linnale andis tema staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal üksikutel kordadel ning alates 15. sajandi lõpust esindasid linnu vaid kolm Liivimaa suuremat linna.
Praeguse Eesti alal asunud 9 linna said keskajal linnaõigused järgmiselt:
Linnaõiguse annetas enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. 1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused kahele asulale: Loderodele ja Koilale, kuid pärast nende asutamisürikut pole neid enam mainitud, seetõttu võib arvata, et nende linnade rajamine nurjus. Seevastu Lätis rajas Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.
Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus aga Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, kuid kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, langes selle tähtsus oluliselt. Kuni Liivi sõjani püsis seal siiski kaubaalev, mille elanikel olid linnakodaniku õigused.[4] Alev asus ka Keilas, Otepääl, Kirumpääl, Põltsamaal, Kuressaares ja Valgas. Kaks viimast said linnaõigused varsti pärast keskaja lõppu (vastavalt aastatel 1563 ja 1584).
Läänemeräärsed Saksa hansalinnad ja Saksa ordu valdused
Raad, gildid ja tsunftid ning linnakodanikud
Keskaegset linna valitses magistraat ehk raad, mis koosnes raehärradest. Raehärradest kõige olulisemaid nimetati bürgermeistriteks, viimane mõiste hakkas hiljem tähistama linnapead. Raad oli linnas nii kõrgeim haldus- kui ka kohtuorgan. Keskaegse rae suurus sõltus linnast: suurtes linnades, nagu Tallinnas ja Tartus, võis olla üle 10 raehärra, väiksemates võis neid olla aga vaid 1–2. Vastavalt kõikus ka bürgermeistrite arv. Raehärra koht oli üldiselt eluaegne, uued raeliikmed valis (koopteeris) raad ise. Need pärinesid enamasti suurkaupmeeste seast.
Lisaks raele oli keskaegse linna elus oluline roll ka kaupmeeste gildidel ja käsitööliste tsunftidel. Gildidest olulisim oli suurgild, mis koondas suurkaupmehi. Peale selle oli linnades enamasti ka Mustpeade gild ehk vennaskond, mis koondas noori ja vallalisi kaupmehi. Lisaks sellele võis olla ka regionaalse või etnilise eripäraga gilde, nagu Kanuti gild Tallinnas, mis algselt koondas skandinaavia ja eesti päritolu kaupmehi. Käsitöölised jagunesid tsunftidesse vastavalt tegevusalale. Linna juhtimises neil niivõrd suuri rolli polnud kui kaupmeestel. Peale ametialaste ühenduste oli keskaegsetes linnades ka usulisi ühendusi (näiteks Püha Ihu gild Tallinnas), mis lõpetasid oma tegevuse reformatsiooni ajal.
Linnade puhul oli väga oluline roll kodanikuseisusel. Tavaliselt ei piisanud täieõiguslikuks kodanikuks saamiseks sellest, et tegemist oli vaba inimesega, vaid ta pidi linnas omama ka kinnisvara. Siiski oli ka lihttöölistel, kellest enamik Eestis olid eestlased, võimalik anda kodanikuvanne ja saada osa mõningatest linna privileegidest, nagu kaitse endise isanda eest. Viimase kõige ilmsemaks näiteks on aastal 1535 toimunud Riisipere mõisniku Johann von Uexkülli hukkamine Tallinnas, kuna ta oli oma linna põgenenud talupoja linnas vangistanud ja surnuks peksnud.
Väliskonfliktid
Viljandi ordulinnus – keskaegse Liivimaa võimsaim kaitserajatisVana-Liivimaa maaisandate valduste piirid 1343Liivimaa ordumeister (1494–1535) Wolter von Plettenbergi kujutis Võnnus (praegu Cēsis)
Kuigi Eesti ala oli 1227. aastaks üldjoontes vallutatud ja järgneval kümnendil ka uute võimude vahel ära jagatud, jätkusid ristisõjad veel lõuna ja ida pool: 1260. aastateks alistas Liivi ordu kuralased, 1290. aastateks semgalid. Konfliktid Vene vürstiriikidega põhjustasid sageli ka sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240–1241 tegid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ja Pihkva. Kuid pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord ja ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki pool kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu, enamasti oli tegu väikese ulatusega piirisõdadega (Liivimaa–Pihkva sõda, 1341–1343).
Olulist stabiliseerumist märkis sealjuures 14. sajandi keskpaik, mil nii Liivimaa idapiirile kui ka Vene vürstiriikide läänepiiridele rajati uusi piirilinnuseid (Vastseliina piiskopilinnus jt). Lõuna pool pidas Liivimaa ordu tihti liidus Saksa orduga võitlust paganliku Leeduga, leedulaste retked ulatusid eriti 13. sajandil, mil ka Liivimaa lõunapiiril polnud veel tihedat kindlustuste võrku, tihti Eesti alale. Viimased Liivimaa-Leedu sõjad olid 15. sajandi esimesel poolel, kui Liivimaa ordu toetas Preisimaal asuvat Saksa ordut.
Alates 1470. aastatest konfliktid idapiiril Venemaa vürstiriikidega tihenesid. Aastatel 1480–1481 peetud sõda Pihkvamaal, lõppes Liivimaale sisuliselt lüüasaamisega, 1501.–1503. aasta sõda päädis viigiga. Mõlemal korral oli konflikti alustajaks Liivimaa, mis püüdis oma positsioone Moskva ja Venemaa vürstiriikide suhtes parandada, kuid ebaõnnestunult. Pärast viimast sõda suudeti enam kui 50 aastat rahu hoida, enne kui Liivi sõda, ühendatud Moskva tsaaririigiga keskaegse Liivimaa hävitas.
13. sajandi lõpust algasid Liivimaa riikide omavahelised vaenused, vastaspoolteks olid enamasti ordu ja Riia peapiiskop või Riia linn. Samuti toimus aga mitu vaenust ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus 1449–1457 oli ametlikult koguni kaks piiskoppi korraga. Teised valdused tülitsesid omavahel tunduvalt harvem, Tartu piiskop sõdis vaid ühe korra, 14. sajandi lõpul, otseselt orduga. Viimaseks sisekonfliktiks oli koadjuutorivaenus (1556–1557), mis oli juba otseselt seotud Liivi sõjani viinud sündmustega.
Silmapaistvaimaks sisekonfliktiks põliselanike ja valitsejate vahel oli Jüriöö ülestõus aastatel 1343–1345, mil Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal eestlased end ajutiselt võõrvalitsejate võimu alt vabastasid; saarlased suutsid vastu pidada kõige kauem, kuid Harju- ja Läänemaa sunniti alistuma juba 1343. aasta lõpuks. Rida konflikte oli sakslastel saarlastega ka 13. sajandil. Viimane keskaegne talupoegade ülestõus Eestis toimus 1560. aasta sügisel Lääne- ja Harjumaal.
Majandus
Maahärrad läänistasid maid koos talupoegadega edasi läänimeestele ehk vasallidele, kes kandsid oma senjööri (maahärra) kasuks sõjateenistust ja täitsid ka mitmesuguseid ülesandeid maa valitsemisel. Pärast 1250. aastat, peamiselt aastail 1270–1310 siirdusid aadlikud linnustest maale. Saksa feodaali elamu oli vanemail aegadel veel üsna primitiivne, kindlasti algul ilma korstnata (suits pääses välja ukse kaudu). Ka polnud sellel elamul rohkem kui üks koetav ruum. Erines aga talupoegade hoonetest oma suuruse, kõrvalhoonete arvu ja kindlustatuse poolest. Kogu mõisahoonestik oli piiratud tugeva puutaraga. Järgnevalt oli Eestis olulisimaks majandusharuks põllumajandus, sellega tegelesid sisuliselt kõik väljaspool linna elanud inimesed, kes polnud aadlikud. Valitses naturaalmajandus: saadusi ei toodetud vahetamiseks, vaid otse tootja, s.t. talupoja ja ta perekonna, aga ka feodaali vajaduste rahuldamiseks. Maaharimise tehnikas suuremaid muutusi ei toimunud. Tähtsamaiks maaharimisriistaks Eesti põllumajanduses jäi juurtega puutüvest tehtud primitiivne ader, mis mõnevõrra täiustatud kujul püsis Loode-Eestis 20. sajandi alguseni. Viljaliikidest tõusis vaadeldava perioodi alguseks esikohale talirukis. Suviviljadest oli tähtsaim oder, kaera ja nisu kasvatati juba tunduvalt vähem. Teistest kultuuridest on teada lina, kanep, humal, hernes, uba, tatar, hirss, lääts ja naeris. Ale– ja kütismaadel kasvatati üsna rohkesti naerist. Naeris asendas keskajal kartulit, mis oli Euroopas veel tundmata. Loomakasvatuse peamiseks ülesandeks oli kindlustada vajalike tööloomade ja laudasõnnikuga. Selle kõrval andis kari olulist toidulisa, nahast ja villast aga valmistati kehakatet. Peeti ka rohkesti kodulinde: kanu, hanesid ja parte. Majanduse kõrva1 harudest oli üks olulisemaid mesindus, sest enne suhkru tarvituseletulekut oli mesi tähtsaim magus toiduaine.
Keskaja iseloomulikuks jooneks on talurahva sõltuvus maaomanikest. Otseste tootjate - sõltuvate talupoegade lisaprodukt omastati kas osaliselt või täielikult feodaalrendi (feodaalse maarendi) näol. Viimane võis esineda kolmes vormis: teorent, naturaal- ehk loonus- (produktide) rent ja raharent. Rooma-katoliku kirikkanoonilise õiguse põhjal võis kirik endale nõuda kümnendiku iga kristlase tööviljast ja kuna eestlaste põhiliseks elatusalaks oli põllumajandus, siis said peamisteks koormisteks kirikule, maksud põllu- ja karjasaadustelt. Kümnise kogumise õigus realiseeriti kae kümnise või hinnuse vormis. Tähtsaimaks loonusandamiks oli vili. Rahaandami osakaal kasvas alles 15. sajandil ja 16. sajandi I poolel kaubalis-rahaliste suhete elavnedes viidi kohati osa talusid üle raharendile.
15. sajandi II poolest kujunes Lääne-Euroopas, eelkõige Madalmaades, avar ja stabiilne teraviljaturg ning soodsat turukonjunktuuri kasutades hakkasid Vana-Liivimaa feodaalid laiendama mõisapõlde ja nõudma nende harimiseks talupoegadelt hoopis rohkem tegu ning kujunes teoorjuslik mõisamajandus.
Maakäsitöölisi oli vähe ja nad tootsid peamiselt enda ja kohaliku küla tarbeks. Maakäsitöölistest olulisim oli sepp. Maaelanikkond tasus ka enamiku maksudest.
Oluliseks majandusteguriks keskaegses Eestis oli ka Hansa Liit, kuhu kuulus enamik linnadest. Kõige olulisemad kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Uus-Pärnu ja Narva kui transiidisadamad. Vana-Liivimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli siiski Riia linn. Linnadest eksporditi peamiselt vilja ja lina, vahendati Venemaalt tulnud kaupu ning imporditi luksuskaupu ja soola. Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini.
Rahvastik ja seisused
Valdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt või murretelt mitmeks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlaste või teiste talupojaseisusest pärineva isiku kohta, kes polnud just otseselt saksa päritolu, kasutatud terminit undeutsch (mittesakslane).[6] Eestlased olid valdavas osas talupojad, ent ka linnarahvastikust moodustasid nad tõenäoliselt enamuse, kuid privilegeeritud seisuste hulka nad ei kuulunud.
Keskajal rändas Eestisse sisse kaks suuremat rahvagruppi: sakslased (hilisemad baltisakslased) ja rannarootslased. Esimesed saabusid alates Eesti ala vallutamisest peamiselt maaisandate vasallide ja nende kaaskondlastena, samuti linnaelanikena, kaupmeeste ja käsitöölistena. Sakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.–14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud, kuna puudus maismaaühendus Saksamaaga, erinevalt täielikult koloniseeritud Preisimaast. Seni hõredalt asustatud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ja ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime. Eestis asus vähesel määral ka venelasi, kes keskajal olid peamiselt linnades elavad kaupmehed, kelle arv keskaja lõpu poole pigem kahanes kui kasvas.
Keskaegsel Liivimaal oli, sarnaselt ülejäänud keskaegse Euroopaga, kolm peamist seisust: vaimulikud (palvetajad), aadlikud (sõdijad) ja talupojad (töötajad). Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusse ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond (raad). Kõrgeim poliitiline võim Liivimaal oli vaimulike käes, sest nii piiskopid kui ka ordumehed olid ametlikult vaimulikust seisusest. Samas tõi keskaja lõpu poole toimunud ilmalikustumine kaasa selle, et peaaegu kõik kõrgemad positsioonid läksid aadlipäritolu inimeste kätte. Lisaks vaimulikele maaisandatele olid Vana-Liivimaa kõrgeimal valitsus- ja kohtuorganil, maapäeval, esindatud ka aadlikorporatsioonid ehk rüütelkonnad. Kolmanda seisuse esindajatena said maapäevadel osaleda vaid kolm suurt linna: Tallinn, Tartu ja Riia.
Talupoegi ei saa enamikust keskajast pidada õigusteta pärisorjadeks, nad moodustasid mitu majanduslikult ja õiguslikult küllaltki erinevat kihti. Suurem osa talupoegadest olid adratalupojad, kes alates 15. sajandist hakkasid järk-järgult muutuma sunnismaisteks ning üha enam mõisnikest sõltuvamateks. Küllaltki suur osa talupoegadest olid sel ajal aga ka veel isiklikult vabad, nimelt vabatalupojad ja maavabad talupojad. Nende arv hakkas 16. sajandil, kui mõisastamine üha kiirenes, kahanema ning Liivi sõja ja Põhjasõja vahepeal kadusid nad peaaegu täielikult.
Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused. Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased, kes pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega.
Kiriklikult jagunes Eesti ala kihelkondadeks, mille eesotsas seisis preester. Esialgu vastasid nende piirid üldjoontes muinaskihelkondadele, kuid aja jooksul kirikukihelkondade hulk kasvas ja piirid muutusid. Suuremates linnades, Tallinnas ja Tartus, oli mitu linnakihelkonda. Kirikukihelkonnad olid Eesti ala kõige püsivamateks haldusüksusteks, kestes 13.–20. sajandini.
Eestis tegutses keskajal neli vaimulikku ordut, millel oli munga- ja nunnakloostreid nii linnades kui ka maal. Tsistertslaste mungakloostrid asusid maal: Kärknas ja Padisel. Tsistertslaste eesmärgiks oli isoleerituses pühenduda jumalateenimisele. Lisaks sellele tegelesid nad ka põllunduse, aianduse ja karjakasvatusega. Tsistertslaste naisharul olid kloostrid linnades: Tallinnas ja Tartus, aga ka Lihulas. Dominiiklastel oli kerjusmungaordu, mis kuulutas jumalasõna ka kloostrimüüridest väljaspool, muuhulgas ka eesti keeles. Dominiiklased tegelesid ka hariduse andmisega, nende kloostrid asusid Tallinnas, Tartus ja lühikest aega ka Narvas. Frantsisklaste kerjusmungaordu sarnanes üldjoontes dominiiklaste omaga, nende kloostrid asusid Tartus, Rakveres ja Viljandis. Birgitiinide ordu tegutses alates 15. sajandi algusest Pirita kloostris, mis oli ainus kaksikklooster Eesti alal.
16. sajandi alguses kerkis Liivimaal üles kohaliku kõrgema kooli idee, mida toetasid eriti Saare-Lääne piiskopid, 1540. aastatel ka Liivi ordu. Finantsvahendite ja huvipuuduse tõttu ei saanud ideest siiski asja ja ka reformatsiooni järel ei osutunud see võimalikuks. Mitmed Liivimaalt pärit vaimulikud, nende seas ka üksikud eesti päritolu inimesed, õppisid aga Lääne-Euroopa ülikoolides, seda juba 13. sajandi teisest poolest. Esimene teadaolev eesti päritolu ülikooliharidusega kõrgem vaimulik oli Saare-Lääne toomhärrra Johann Pulck.
1525. aastal ilmusid Lübeckis esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku Lübecki rae käsul. 1535. aastast on osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos Wanradti ja Koelli katekismus. Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada Hans Susi eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.
Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524. aastal ja juba järgmisel aastal asus linna raad otsustavalt nende poolele. Sama toimus ka Tartus, kus tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1525. aastal toimus väiksemaid intsidente Narvas, veidi hiljem ka teistes Eesti linnades. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi, Haapsalu ja Vana-Pärnu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad luterlikud.
Linnadest erinevalt võttis vasallide ja teiste maaelanike, eriti talupoegade protestantluse poole kaldumine tunduvalt rohkem aega. Ka maaisandad jäid esialgu kindlaks katoliiklusele, kuigi alates 1530. aastatest hakkasid ka nende seas protestantlikud meeleolud vaikselt kanda kinnitama. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni jäid kõik valitsejad vähemalt ametlikult siiski katoliiklasteks, kuigi mitmed neist (sealhulgas ka viimane Riia peapiiskop ja viimased ordumeistrid) pooldasid uut usku. Vasallide seas levisid protestantlikud meeleolud tunduvalt laiemalt, kuid osa neist oli veel Liivi sõja alguseski katoliiklased.
Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik, mistõttu maa-asulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk. Linnaeestlased läksid koos teiste linlastega aga õige pea üle uue usu poolele.
Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ning vallutas maikuus Narva, juunis Vastseliina ja juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivimaa ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret.
1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ja vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivimaa ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. Paidet ei õnnestunud venelastel aga vallutada. 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kaitse alla, samas kui aasta lõpus alistusid Riia peapiiskop ja ordu lõplikult Poolale. 1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. Riia peapiiskop Wilhelm säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmalikku võimu. 1564. aastal läks viimane Liivimaa ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla.
Nii keskaja lõpuks Eestis kui ka Vana-Liivimaa lõpuks on mõnikord peetud 2. augustil1560 hilisemate Omuli ja Holdre mõisate vahelises metsas toimunud Härgmäe lahingut, mille käigus Vene väed purustasid Liivimaa ordu väliväed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. Juriidiliselt võttes on sobivamaks terminiks peetud siiski 1561. või 1562. aastat, kuna selleks ajaks oli Põhja-Eesti alistunud Rootsile ja Liivimaa ordu Poolale, samas kui Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla ning Ida-Eestit okupeerisid Vene väed.
1227 – pärast Saaremaa vallutamist haaras Mõõgavendade ordu Põhja-Eesti Taani käest enda võimu alla.
1228 – esimeseks Saare-Lääne piiskopiks sai Gottfried.
1230–1233 – paavstilegaadiAlna Balduini tegevus Liivimaal. Ta haaras paavsti nimel enda võimu alla Põhja-Eesti ja Läänemaa, kuid kaotas need peagi Mõõgavendade ordu vastuseisu tõttu. Umbes sama aja kohta on mainitud, et Tallinna asus elama kuni 200 saksa kaupmeest ja nimetatakse esimest korda Tallinna kodanikke.
1233 – Tallinnas toimus lahing paavsti vasallide ja ordu vahel, mille viimane võitis, haarates Põhja-Eesti taas enda kätte.
1238 – Stensby leping. Taani sai Põhja-Eesti tagasi, Järvamaa jäi ordu kontrolli alla, kuid ta ei tohtinud sinna Taani loata ehitada linnuseid.
1240–1241 – Liivimaa ordu ja Taani väed vallutasid Pihkva ja Vadjamaa. Pihkvas seati ametisse kaks ordufoogti, Vadjamaale ehitati Koporje linnus. Saaremaa taasallutati ordu ja piiskopi kontrollile.
1241–1242 – Novgorodi vürst Aleksander (Nevski) vallutas sakslaste käes oleva kindluse Koporje, hävitas selle ja lasi vangilangenud vadjalased ja eestlased üles puua. Ta vallutas ka Pihkva ja Irboska.
1242 – Jäälahing sakslaste ja novgorodlaste vahel Peipsi järvel 5. aprillil. Viimaste võidu järel tehti rahu, millega tunnustati 1240. aasta eelseid piire.
1248 – Taani kuningas Erik IV Adraraha andis Tallinnale Lübecki linnaõiguse. Selleks aastaks oli Tallinnal juba linnavalitsus – raad – olemas.
1248–1250 – Tallinna linna pealik Stigot Agison kirjutas koos Tallinna rae ja kodanikkonnaga Lübeckisse, paludes abi novgorodlaste vägivallategude all kannatanuile. Samal ajal korraldasid taanlased retki Vadjamaale.
1253 – loodi Riia peapiiskopkond, esimeseks peapiiskopiks sai Albert Suerbeer. Novgorodlased ja karjalased laastasid Alutagust.
1255 – teine teadaolev leping ordu ja saarlaste vahel, mis viitab, et 1241. ja 1255. aasta vahel vabastasid saarlased jälle end võõrvõimust. Novgorodlaste rüüsteretk üle Narva jõe Taani valdustesse Eestis.
1260 – Saksa ordu sai Durbe lahingusžemaitidelt ja teistelt balti hõimudelt lüüa. Saaremaa vabastas end taas kristlaste kontrolli alt.
1261 – ordu sai leedulastelt Väina ääres taas lüüa, kuid Saaremaa allutati taas ordu ja piiskopi kontrollile.
1261–1262 – Leedu suurvürst Mindaugas tungis Liivimaale, lootes liidule Aleksander Nevskiga, kuid too jäi talle appi tulemata.
1262 – novgorodlaste sõjakäik Tartu vastu. Ei suudetud vallutada piiskopilinnust, kuid linn põletati maha. See on ühtlasi ka Tartu esmamainimine linnana.
1267 – kurelased alistusid lõplikult ordule. Toimus novgorodlaste rüüsteretk Rakvere ümbrusse.
1268 – jaanuaris tulid suured Novgorodi väed (kuni 30 000 meest) üle Narva jõe Rakvere alla, hävitades teel hulga varjupaikadesse põgenenud eestlasi. 18. veebruaril leidis aset Rakvere lahing novgorodlaste ja sakslaste vahel. Võimalik, et novgorodlased said lüüa, ent Tartu piiskop Alexander langes. Pihkva vürst Dovmont (Daumantas) rüüstas tagasiteel Virumaad.
1269 – Irboska langes ajutiselt Liivimaa ordu kätte, kuid Pihkvat ei suudetud vallutada.
1270 – leedulased Traidenise juhtimisel, käisid röövretkel Läänemaal ja Saaremaal, neid tõkestama tulnud orduväed said rängalt lüüa Karuse lahingus, ordumeister Otto von Lutterberg langes.
1297–1330 – Liivimaa kodusõda Riia linna ja ordu vahel. Linn allutati lõpuks ordule, maad rüüstasid aga mitu korda Riia liitlased leedulased.
1299 – Liivimaa ordu väed said Pihkva all vürst Daumantaselt lüüa. Sellest aastast on teada saarlaste, kes on tõenäoliselt Saare-Lääne piiskopiga liidus, vastuhakud ordu vastu.
1304 – ordu, Saare-Lääne ja Tartu piiskoppide liit Riia linna ja peapiiskopi vastu.
1305 – ordu ostis Dünamünde (Daugavgrīva) kloostri, ehitas sinna linnuse, sulgedes merepoolse juurdepääsu Riiale.
1312 – inkvisiitor Franciscus de Moliano käik Liivimaal. Ta kogus orduvastaseid kaebusi, millest suur osa on säilinud. Ordu pandi ajutiselt kirikuvande alla, ent vabastati sellest suurte summade maksmise järel paavstile.
1314 – Voosel kohtunud Tallinna ja Saare-Lääne võimukandjad saatsid ühise kirja ordule ja Riiale, manitsedes neid vaenutsemist lõpetama. See on tuntud Voose otsusena.
1315 – ränk näljahäda Vana-Liivimaal. Harju-Viru rüütelkonnale anti Valdemar-Eriku lääniõigus.
1341 – piiritüli tõttu algas Liivimaa–Pihkva sõda. Novgorodlased põletasid teist korda Narva asula.
1342 – Liivimaa idapiirile ehitati Frauenburgi (Vastseliina) ja Marienburgi (Aluliina) linnused. Samal ajal rüüstasid nii venelased kui ka liivimaalased üksteisi maid.
1343 – mais tungisid pihkvalased umbes 5000-mehelise sõjaväega Otepääni, rüüstates teel asetsevaid külasid. Toimus lahing orduga, mida mõlemad pooled pidasid enda võiduks. Seejärel pöördusid venelased rikkaliku röövsaagiga tagasi.
1343–1345 – Jüriöö ülestõus. Ülestõus algas 1343. aasta 23. aprillil, 4. mail tapeti Paides läbirääkimistel eestlaste neli kuningat ja kolm saatjat, seejärel said eestlased lüüa Kanavere, Kämbla ja Sõjamäe lahingutes. Tõenäoliselt 24. juulil algas ülestõus Saaremaal, mille ordu surus maha pärast kahte sõjakäiku 1344. ja 1345. aastal.
1346 – Valdemar IV Attertag müüs Eestimaa 19 000 Kölni marga eest Saksa ordule. Järgmisel aastal andis viimane maa valitseda Liivimaa ordule.
Umbes 1350 – suur üleeuroopaline katkulaine ehk must surm jõudis Liivimaale.
1362 – ordu organiseeritud kogunemine Pikasillal Tartu piiskopi Johann von Vyffhuseni vastu.
1366 – Esimene Danzigi kongress: ordu lubas loobuda Riia linnast peapiiskopi kasuks, kui too ei nõua talt läänivannet. Paavst lepingut aga ei kinnitanud.
1367 – Pihkvalaste sõjaretk kuni Vastseliinani, novgorodlased põletasid kolmandat korda Narva.
1367 – Tartu piiskopkonna vastusõjakäik Pihkvamaale.
1369 – Tartu piiskopkonna sõjakäik Pihkvamaale, Irboskani.
1371 – novgorodlaste ja pihkvalaste sõjaretk Vastseliinasse. Pihkvalased põletasid Kirumpää ja tapsid kohalikke.
1377 – novgorodlaste ja pihkvalaste sõjaretk Vastseliinani
1396 – sõda Tartu piiskopi Dietrich Damerowi ja ordumeister Wennemar von Brüggenei vahel. Võitis ordu, sest Damerowi organiseeritud rahvusvaheline koalitsioon lagunes koost.
1397 – Teine Danzigi kongress: Riia peapiiskopkond inkorporeeriti ordusse, ordu loobus piiskoppide vasalle sõjateenistusse kutsumast ja Harju-Viru rüütelkond sai Jungingeni armukirja.
15. sajand
Saksa ordu ja Vana-Liivimaa alad 1410. aastal, Läänemere ääresIda-Euroopa alad 1434. aastaksSaksa ordu ja Vana-Liivimaa alad 1466. aastal, Läänemere ääres
1407 – 29. juunil tungisid pihkvalased vürst Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstasid palju külasid ja pöördusid rikkaliku röövsaagiga tagasi.
1408 – orduväed, ordumeistri juhtimisel tegid koos leedulastega kaks sõjaretke Pihkvasse, mille käigus piirasid Pihkvamaa linnuseid ja ka Pihkvat
1409 – orduvägede ja leedulaste sõjaretk Pihkvamaale, Velje, Voronitši, Irboska vastu ja Pihkva piiramine kahe nädala jooksul; vaherahu sõlmimine ja kaubandustingimuste kindlaksmääramine
1417 – Liivi ordumeistri ja pihkvalaste vahel sõlmiti Kirumpääl rahu- ja sõjaline leping Leedu suurvürstiVytautase vastu. Lepinguga kinnitati mõlema osapoole õigusi vabale kaubandusele ja kohustus mitte lubada läbi oma valduste vaenuvägesi
1452 – Kirchholmi leping, millega Riia linn alistus nii ordule kui ka peapiiskopile.
1458 – Tartu piiskopkonnas anti vasallidele ulatuslikud privileegid läänide pärandamiseks ning sätestati nende osalemine piiskopkonna valitsemises, muuhulgas lepiti kokku ka pagenud talupoja sunniviisilise tagastamise kohta.
1471 – reformimeelse ordumeistri Johann Wolthus von Herse vangistamine. Seetõttu jäi ära Liivimaa Moskva-vastane liit Novgorodiga.
1478 – Novgorodi vabariik liideti Moskva suurvürstiriigiga, mille piirid ulatusid seejärel vahetult Liivimaani.
1480–1481 – Liivimaa-Pihkva sõda (1480–1481). Liivimaalased tungisid kahel korral Pihkva alla, kuid ei suutnud seda vallutada. Pihkvalased koos Moskva suurvürsti abivägedega rüüstasid teisel sõja-aastal rängalt Liivimaad, põletades ka Viljandi linna.
1481 – Vene ja Liivimaa vahel sõlmiti 10-aastane rahu.
1492 – Moskva ehitas Narva jõe idakaldale Ivangorodi linnuse.
1501–1502 – Liivimaa-Moskva sõda. Liivimaalased tegid kaks retke Pihkvamaale (Opotška ja Ostrovini), kuid ei suutnud linna vallutada. Venelaste vasturetk 1501/1502 talvel oli taas ohvriterikas.
1502. aasta 13. september – toimus Smolino lahing, mille liivimaalased võitsid. Seda on peetud otsustavaks pöördeks sõjas, kuid tõenäoliselt oli tegu siiski suhteliselt vähetähtsa lahinguga.
1503 – Moskvaga sõlmiti Leedu vahendusel 6-aastane vaherahu.
1508 – Liivimaa talupoegadelt võeti relvakandmise õigus
1509 – sõlmiti 14-aastane vaherahu Venega, mida pikendati 1521, 1531 ja 1551.
1549 – suri Tallinna kooliõpilane Hans Susi, kes alustas Piibli tõlkimist eesti keelde.
1554 – Liivimaa-Moskva rahuläbirääkimised, kus viimane nõudis Tartu maksu tasumist. Liivimaalased nõustusid, omateada Tartu maksu kehtestamise lepingut järele vaatama, ja rahu sõlmiti 15 aastaks.
1558 – jaanuari lõpul tungis Moskva sõjavägi Šig-Alei juhtimisel Tartu piiskopkonda. Rüüsteretked toimusid ka Harju- ja Virumaale. Samal ajal tungisid sisse ka venelaste abiväed Viļaka piirkonnas ja Peipsi järvest põhja pool. Venelased jõudsid ka Järvamaale, laastati kogu Ida-Eesti, raskesti kannatada said Vastseliina, Rõngu, Rannu, Kongota, Kärkna, Laiuse, Põltsamaa ja Jõhvi külad. Seejärel korraldasid liivimaalased vasturetki Narva jõe idakaldale ja Pihkvamaale.
1558, 11. mai – venelased vallutasid pärast tulekahju puhkemist Narva.
1558 suvi – uus venelaste pealetung suure väega. 30. juunil vallutati Vastseliina, 18. juulil Tartu. Tartu piiskopkond langes tsaari võimu alla.
1559 – aasta alguses toimusid venelaste rüüsteretked Aluliina ja Viļaka aladele. Suvel sõlmiti kuuekuuline vaherahu. Ordu püüdis veel enne vaherahu lõppu Tartut ja teisi valdusi tagasi vallutada, kuid edutult.
1560 – venelaste rüüstasid Põltsamaa, Ruhja, Helme, Tarvastu ja Viljandi ümbrust. Sama aasta mais sooritasid venelased suure sõjaväega vallutusretke Viljandi vastu. 2. augustil sai ordu Härgmäe lahingus lüüa. Viljandi langes 20. augustil, Paidet aga ei suudetud vallutada.
1561 – Vana-Liivimaa jagati lõplikult Rootsi, Taani, Poola ja Vene vahel.
4. juuni Harjumaa ja Virumaa vasallid andsid end Rootsi kaitse alla
↑Pärtel Piirimäe, Maaisandad, seisused ja maapäev: Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil (1494–1535). Magistritöö. Tartu, 1998, lk 102 ja 108.
↑Mõiste kohta lähemalt: Paul Johansen ja Heinz von zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln; Wien: Böhlau, 1973 ja Wilhelm Lenz noorem. Das Begriff undeutsch in Baltische Geschichtsschreibung. In: Aus der Gechichte Alt-Livlands. Festschrift für Heinz von zur Mühlen zum 90. Geburtstag. München, 2004.
↑Stefan Riedel, Plague: from natural disease to bioterrorism, Proc (Bayl Univ Med Cent). aprill 2005 ; 18(2): 116–124, PMCID: PMC1200711, veebiversioon (vaadatud 9.07.2015)(inglise keeles)
Eesti NSV ajaloo lugemik. 1. kd, Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost kõige vanemast ajast kuni XIX sajandi keskpaigani. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
Hans Kruus. Eesti ajaloo lugemik. I, Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt 1561. aastani. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1924.
.PNG)
.jpg)
