Vello Paatsi (30. september 1948 Tartu28. detsember 2015) oli eesti geograaf, kultuuri- ja teadusloolane.[1]

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Vello Paatsi oli töölise poeg.[1]

Lõpetas 1967. aastal Tartu 1. Keskkooli ja 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli geograafiaosakonna.

Geograafiamagister 1993 (Tartu Ülikool), väitekiri "Eestlase geograafiline silmaring ja geograafia õpetamise algus (kuni 1850. aastani)". Ph.D. (kasvatusteadused, 2003, Tallinna Pedagoogikaülikool), väitekiri "Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahvakooli kaudu (1803–1918)".

Oli 1973–1978 Eesti Põllumajanduse Akadeemia filosoofiakateedri nooremteadur, 1978–1989 ajakirja Eesti Loodus osakonnatoimetaja, 1989–1992 Tartumaa Muuseumi vanemteadur, ühtlasi 1990–1992 Tartu Ülikooli kultuurikateedri vanemõpetaja, 1992–2001 kultuurikeskuse lektor, 2002–2004 Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi teadur, 2004– vanemteadur.

Luges õppejõuna eesti vanemat kultuurilugu, kultuuriloo allikaid, kunstiõpetuse, geograafia ja bioloogia ajalugu Eestis.[1]

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Uuris Eesti maastikulise liigestuse käsitlusi ja vanema perioodi kultuurilugu, samuti loodusteaduste õpetamise ajalugu. Avaldas kirjutisi J. G. Granö, J. Kentsi, E. Markuse, Johann Voldemar Jannseni, Carl Robert Jakobsoni, Johann Heinrich Rosenplänteri jt tuntud geograafide ja kultuuritegelaste kohta. Osales ekspeditsioonidel Altais, Taimõri poolsaarel ja Kaug-Idas. EGS-i, LUS-i, Eesti Pedagoogika Ajaloo Seltsi liige.[1]

Teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]

Üle 50 teadustrükise ja 150 aimeartikli.[1]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.