Toomas Sutt (11. november 1938 Pärnu – 5. juuli 1994 Tartu) oli eesti teadusfilosoof ja bioloog-geneetik, kelle peamisteks uurimisvaldkondadeks olid eluteaduste alused ja evolutsiooni suunalisuse probleem.
Hiljem lisandus tugev huvi bioeetika küsimuste vastu, sealhulgas seoses antroopsusprintsiibiga. T. Sutt on avaldanud üle 70 teadusartikli ja sadakond esseed teoreetilise bioloogia, evolutsiooniteooria, bioloogia filosoofia, bioloogia ajaloo ja teoreetilise ökoloogia alalt. Toomas Sutt oli ka teadusliku mõtteviisi ja uute teadussaavutuste populariseerija. Ta osales K. E. von Baeri muuseumi loomises ja tema teaduspärandi tutvustamises; oli Baeri 200. sünniaastapäeva puhul korraldatud rahvusvahelise konverentsi peakoordinaator. Ka oli ta juhtivalt tegev rea rahvusvaheliste ja kohalike teoreetilise bioloogia ja evolutsiooniteooria alaste teadusfoorumite korraldamisel ning vastavate publikatsioonide toimetamisel ja kirjastamisel.
Toomas Sutt lõpetas 1957. aastal Pärnu I Keskkooli. Enne 1961. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli astumist töötas ta Pärnu Tsentraal-Töö-Hoiukassa kontrolörina ja Eesti Põllumajandusprojektis tehnikuna. 1966. aastal lõpetas ta ülikooli bioloog-geneetikuna. 1970–1973 õppis Toomas Sutt paralleelselt Tartu ja Leningradi Ülikooli juures aspirantuuris. 1974. aastal sai ta Leningradis kandidaadikraadi (PhD) filosoofias väitekirjaga "Filosofskije aspekty problemy napravlennosti organicheskoj evoljucii". 1979–1992 oli ta seotud Eesti Põllumajandusakadeemia (praegune Eesti Maaülikool) filosoofia kateedriga.
1973. aastast töötas ta Eesti TA Zooloogia ja Botaanika Instituudis (1973–1974 vanemteadurina; 1974–1975 teadussekretärina; 1975–1990 bioloogia ajaloo sektori ja evolutsiooniprobleemide labori juhatajana; 1990 vanemteadurina ja K. E. von Baeri muuseumi juhatajana). Toomas Sutt oli Baeri muuseumi tegelik rajaja, esimene juht ja kogumike sarja Folia Baeriana eestvedajaid, autor ning toimetaja. Aastail 1993–1994 oli Toomas Sutt Tartu Ülikooli loodusteaduste filosoofia dotsent. Selleks ajaks oli ta avaldanud 45 teadusartiklit ja 26 teaduslikku teesi. Ta on esinenud teaduslike ettekannetega Olomoucis, Ostravas (1986), Helsingis (1989), Jyvaskyläs, Oulus, Prahas (1990), Aachenis, Münsteris (1991). 1992. aasta septembrist novembrini oli ta Münsteris külalisõppejõud.
"Eriline koht üldinimlike väärtuste hulgas kuulub kodule. Just selle väärtuse kaudu jõudis meie rahva teadvusse tõsiasi, et ökoloogiline globaalprobleem ei ole midagi abstraktset, Eestimaast eemal või kaugel olevat, vaid meie endi ja meie järglaste saatus, meie vahetut kodu ja kodumaad ning meie ürgkodu – loodust – puudutav ja ohustav fenomen. Ökoloogilise situatsiooni teadvustamise märksõnaks ei ole fosforiit, isegi mitte P4O10, vaid kodu."[1]