See artikkel räägib USA filosoofist; taani jalgpalluri kohta vaata artiklit Thomas Nagel (jalgpallur); saksa graafikadisaineri kohta vaata artiklit Thomas Nagel (graafikadisainer)
1980. aastast on ta New Yorgi Ülikooli professor. Ta on filosoofia ja õigusteaduse professor ning ülikooliprofessor.
Nagel on Encyclopædia Britannica toimetuskomitee liige, samuti New Yorgi Filosoofiaseltsi liige.
Epistemoloogia
Epistemoloogias esindab Nagel tugevat ("metafüüsilist") realismi, vaieldes mitte üksnes relativismi ja radikaalse konstruktivismiga (Richard Rorty ja Nelson Goodman), vaid ka sisemise realismiga (Hilary Putnam). Erinevalt Putnami mõisterelatiivsusest, mille kohaselt ei ole ainuõiget maailmakirjeldust, peab Nagel võimalikuks "vaadet eikusagilt" – absoluutset, tõest vaatekohta maailmale.
Raamatus "Viimane sõna" ("The Last Word") ütleb Nagel, et mõned propositsioonid, näiteks matemaatika ja loogika propositsioonid nagu 2 + 2 = 4 ja P → Q & P :. Q ei ole rünnatavad. Kui nad oleksid rünnatavad, ei saaks me mõtelda. Sellepärast on relativism väär.
Ükskõik kui palju me ka teame mõne olendi, näiteks nahkhiire ajust, ei ava see meile tema elamusvaatekohta. Näiteks kui me täpselt teame, mis toimub nahkhiire ajus, kui tal on valus, (teame tema valude teadvuse neuronaalset korrelaati), siis ei tea me ikka veel, mis tunne nahkhiirel on, kui ta on valus. Ja me ei saagi seda teada. Et objektiivsus tähendab just sõltumatust vaatekohtadest, ei saa ta kirjeldada subjektiivsust, mida Nagel peab teadvuse kõige olemuslikumaks tunnuseks. Sellega on loodusteadusele pandud põhimõtteline tunnetuse piir.
Nagel väidab, et teadvusel on "subjektiivne iseloom", "mis-tunne-on"-aspekt, mis on talle omane. Ta väidab, et "organismil on teadlikud (conscious) vaimuseisundid siis ja ainult siis, kui on olemas miski, mis on olla see organism – miski, kuidas organismile tundub."[1] Nagel leiab ka, et reduktsionistliku teaduse objektiivsete meetodite abil ei pruugi kunagi olla võimalik leida piisavat seletust vaimu subjektiivsele aspektile. Ta väidab, et "kui me mööname, et füüsikaline vaimuteooria peab seletama kogemuse subjektiivset iseloomu, siis me peame tunnistama, et ükski praegu olemasolev kontseptsioon ei anna meile võtit, kuidas seda saaks teha."[2] Edasi väidab ta, et "tundub ebatõenäoline, et saaks kaaluda mõnd füüsikalist vaimuteooriat, enne kui ei mõelda rohkem järele subjektiivse ja objektiivse probleemi üle."[3]
Artikli põhiteesi ütles välja neurofüsioloog Emil Heinrich Du Bois-Reymond juba 19. sajandil. Ometi vallandas Nageli artikkel vaidluse kvaalide üle, milles praegu osalevad teiste seas David Chalmers, Paul Churchland, Daniel Dennett, Joseph Levine ja Michael Tye.
Kuigi Nagelit on peetud dualistiks ja ta mõnikord on avaldanud omadusdualistlikke vaateid, on ta pigem ainult antireduktsionist. Ta kirjutab artiklis "Conceiving the Impossible and the Mind-Body Problem": "Ma usun, et füüsilise ja vaimse vahel on mõlemas suunas paratamatu seos, kuid seda pole võimalik aprioorselt avastada. Mingit laadi funktsionalistliku reduktsionismi suhtes lähevad arvamused tugevasti lahku, ja ma ei hakka üksipulgi esitama põhjendeid, mille pärast ma olen selles vaidluses antireduktsionistide poolel. Kuigi filosoofid on teinud olulisi (inglise significant) katseid kirjeldada vaimuseisundite funktsionaalseid ilminguid, usun ma endiselt, et mitte ühestki mõne süsteemi funktsionalistlikust iseloomustusest ei järeldu – puhtalt meie mõistete alusel vaimse kohta –, et see süsteem on teadvusega."[4]
Nagel kaldub arvama, et keha ja vaimu probleem lahendatakse tulevikus põhimõtteliselt uue teooriaga, mis lubab näha nii füüsilisi nähtusi kui ka subjektiivseid vaimunähtusi ühe ja sama protsessi objektiivsete aspektidena, mis selle protsessi juurde paratamatult kuuluvad. See tähendaks dualismi vääraks osutumist. Seost füüsilise ja vaimse vahel peab ta olemasolevatele tõenditele tuginedes paratamatuks, mitte kontingentseks.
Raamatus "The Possibility of Altruism" (Altruismi võimalikkus; 1970) kaitseb ta altruismi. Ta väidab uuskantiaanluse vaimus, et inimestel võivad olla piisavad põhjendid teha teistele kasulikke tegusid, ootamata kasu iseendale ja olemata ajendatud kaastundest jms teguritest.
Koos Bernard Williamsiga on ta andnud suure panuse moraalse vedamise (moral luck) probleemi varajasse arutellu, täpsustades selle mitmeid külgi ning analüüsides selle mõju eetikale ja moraalihinnangutele.
Nageli arvates on katsed seletada moraali inimese bioloogilise evolutsiooni kaudu kahemõttelised. Väärtuse ning hea ja kurja küsimused on universaalsed, sobides ka võimalikesse maailmadesse, kus evolutsiooniteooria on väär.
Artiklis "The Absurd" näeb Nagel absurdi kontrastis meie tähtsuse vahel subjektiivsest vaatekohast ning objektiivse tõsiasja vahel, et meie enese olemasolu ei ole tähtsam kui kellegi teise oma ega isegi elutu asja oma. Nagel võrdleb erinevaid väljapääse absurdist (trots, religioon, armastus, enesetapp jne) ning leiab, et kõige adekvaatsem on vist iroonia.
Tuntud on ka tema artikkel "Concealment and Exposure" ("Varjamine ja avalikustamine"), milles ta rõhutab, et selleks, et indiviidi vabadus oleks küllaldaselt tagatud, peab indiviidile jääma piisav teiste eest varjatud sfäär.
Poliitikafilosoofia
Nagel on ameerikalikus mõttes liberaal, st ta toetab riiklikku haridust, tervishoidu ja sotsiaalhooldust, vastustab piiranguteta turumajandust ning pooldab indiviidi eluviisi vaba valikut, niivõrd kui see ei kahjusta teisi.
Ta on skeptiline võimalikkuse suhtes, et kunagi seatakse jalule õiglased suhted rahvusriikide vahel.
Religioossed vaated
Nagel jumalasse ei usu. Ta on ateistlike vaadetega. 1997. aastal ilmunud raamatu "Viimane sõna" ("Last Word") viimases peatükis räägib ta religioonihirmust ja ütleb ateismi ja jumala kohta järgmist: "Ma tahan, et ateism oleks tõene ja mind teeb rahutuks asjaolu, et mõned minu tutvusringkonna kõige intelligentsemad ja suuremate teadmistega inimesed on usklikud... Asi pole ainult selles, et ma ei usu jumalasse... Ma loodan, et jumalat ei ole olemas! Ma ei taha, et jumal oleks olemas, ma ei taha seesugust universumit."[5][6][7]
Tsitaate
Probleem on vastanduses subjektiivse ja objektiivse vaatekoha vahel. Igale asjale kaldutakse otsima objektiivset seletust, enne kui möönda selle reaalsust. Ent sageli pole seda, mis subjektiivsest vaatekohast paistab, võimalik sel moel seletada. Nii et kas objektiivne maailmakäsitus on ebatäielik või on subjektiivses maailmakäsituses illusioone, millest tuleb lahti saada.
Subjective and Objective. – Mortal Questions, Cambridge University Press: , 1979, lk 196.
Ma usun, et lõpuks mööndakse, et praegused katsed käsitada vaimu analoogiliselt kunstlike arvutitega, mis suudavad hiilgavalt hakkama saada samade väliste ülesannetega nagu teadvusega olendid, on tohutu ajaraiskamine.
The View from Nowhere, Oxford University Press, 1986, lk 16.
Igaühel on õigus oma kujutluses aeg-ajalt mõni mõrv toime panna, rääkimata väiksematest üleastumistest.
Concealment and Exposure
Kui sub specie aeternitatis pole alust uskuda, et millelgi pole tähtsust, siis ka sellel pole tähtsust ning me võime võtta oma absurdset heroismi või meeleheite asemel irooniaga.
The Absurd. – Mortal Questions, Cambridge University Press: 1979, lk 23.
What Does It All Mean?: A Very Short Introduction to Philosophy, Oxford University Press: 1987).
Equality and Partiality, Oxford University Press: 1991.
Other Minds: Critical Essays, 1969–1994, Oxford University Press: 1995.
The Last Word (Viimane sõna; Oxford University Press 1997; eesti keeles 2015 Märt Väljataga tõlkes)
Thomas Nagel, Liam Murphy. The Myth of Ownership: Taxes and Justice, Oxford University Press: 2002.
Concealment and Exposure and Other Essays, Oxford University Press: 2002.
Secular Philosophy and the Religious Temperament: Essays 2002–2008, Oxford University Press: 2009.
Nagel, Thomas 2012. Mind and Cosmos: Why the Materialist Neo-Darwinian Conception of Nature is Almost Certainly False. Oxford: Oxford University Press.
.jpg)
