Seliliujumine ehk selili krool on üks kolmest FINA poolt reglementeeritud ujumisstiilist (krool ehk vabaltujumine on reglementeerimata). Seliliujumine sarnaneb "tagurpidi" krooliga, mõlemas stiilis tõmmatakse käega täissirutusest täissirutuseni. Seliliujumise eelis on lihtne ja pidev võimalus hingata, puudus on nähtavuse puudumine liikumissuunas. Seliliujumine on ainus stiil, milles starditakse veest.
Seliliujumine oli esimest korda kavas 1900. aasta suveolümpiamängudel. Seal oli distantsiks 200 meetrit. Hiljem lisandus 100 meetri distants. Olümpiamängudel ujutakse ainus 50 meetri distants just kroolis.
Seliliujumine on kompleksujumise teine etapp.
Seliliujumises mängib käetõmme tähtsamat rolli kui jalalöök ning seda saab jaotada tõmbefaasiks ja taastusfaasiks.
Käed liiguvad korraga: kui üks käsi lõpetab tõmmet, siseneb teine vette. Käsi alustab tõmmet üle pea sirutatud asendist, sellest hetkest peaks käsi liikuma suunaga alla ja küljele. Jälgida tuleb, et kuni õlavöötmeni jõudmiseni juhib tõmmet tugevdatud ranne, mitte küünarnukk. Õlani jõudes peaks küünarnukk olema moodustanud täisnurga. Sellele järgneb kõige kasumlikum tõmbefaas, mida tuleb pikendada võimalikult kaugele vastu reit. Terve tõmbe jooksul peab peopesa olema suunatud taha. Kuigi varem oli kasutusel ka lainekujulise peopesaliigutusega tõmme, peaks käsi liikuma eest taha, et vältida keha üles-alla loksumist.
Taastusfaas algab käe veest välja toomisega, pöial ees. Lihaste puhkamise eesmärgil tuleb kätt hoida võimalikult lõdvana. Enne käe vette sisenemist tuleb väike sõrm ette keerata, et vältida pritsmete teket ja veealust käe liigutamist. Käsi peab sisenema vette õlgade laiuselt.
Aeglasel ujumisel või treeningul on tüüpiline paaristõmmetega ujumine, sest nii on lihtsam tõmmet harjutada.
Jalgade töö liigutab edasi, ent on oluline ka keha stabiliseerimisel.
Jalad peavad liikuma vee all küllalt väikse amplituudiga. Põlv ja jalalaba peavad olema välja sirutatud, nii et enamik liikumist tuleb reiest. Pöördest ja stardist väljudes tehakse kergelt külili asendis (kuid mitte rohkem kui 90° nurga all) delfiiniujumise liigutusi. Üldiselt kasutatakse seliliujumises pikka väljumist, sest ujumise ajal on lihtne kompenseerida hingepeetust veealusest osast.
Minimaalseks energiakuluks on oluline kere õige pöörlemine. Tõmbeiseloomu tõttu pöörleb ujumise ajal terve keha. See on loomulik ja aitab ka tugevamalt tõmmata. Tõmbava käe õlg peab koos sellepoolse küljega olema basseinipõhja poole suunatud. Keha aitab vee peal hoida pea väljasirutamine ja rinna vee peal hoidmine.
Start toimub veest ja võistlejad tõmbavad märguande "Kohtadele!" peale oma keha veest välja, toetades jalgadega vastu seina. Harilikult on puki küljes spetsiaalsed selilistarditorud. Enamus äratõuke jõust tuleb jalgadest. Võimalikult väikse takistuse ja suure kiiruse saavutamiseks tõukavad tippujujad terve keha veest välja, ent see nõuab pikka õppimist. Vee all ujutakse delfiini kuni 15 meetri jooneni.
Pöördel on lubatud saltopööre: ujuja pöördub vahetult enne seina kõhuli, teeb salto ja tõukab ennast seinast eemale seliliasendis.
Finišeerimine peab toimuma seliliasendis, kusjuures keelatud on finišiseina vaatamine enne viimast tõmmet. Seetõttu on nii pöördes kui finišis oluline jälgida lippe ja teada, mitu tõmmet enne seinani jõudmist tehakse.
Mehed[1]
Naised[2]
Mehed[3]
Naised[4]
((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)