Satelliitokeanograafia on okeanograafia haru, mis kasutab ookeani ja tema protsesside kohta vaatlusandmete saamiseks satelliite.
Ookeanivee tsirkulatsiooni ja anomaaliaid on mastaapses (tihti ka globaalses) skaalas efektiivsem jälgida satelliitide abil. Kuna laevad ei pääse igale poole, ning ka poid ei kata kogu maailma ookeani, siis on satelliidi üleslaskmine ja pidamine odavam laevadest. Satelliitside ning tervikliku pildi saamine suure ala kohta on kiirem ning ühildub reaalajaga paremini kui laevadelt saadetud ning vahetatud info.[1][2]
Meeles tuleb pidada seda, et elektromagnetlaine tungib ookeanis siiski piiratud sügavusteni.
Satelliitokeanograafia on üks kiiremini arenevaid harusid moodsas okeanoloogias ning nüüd, kui kliimamuutuse teema on kogu maailmas hoogu kogunud, arvestatakse ookeani uurimist satelliitidelt väga olulise osana ka kliimauuringutes. Arendustööd uute ja paremate sensorite ehituseks käivad kogu aeg. 2010. aasta seisuga käib töö soolsust ja voolukiirust mõõtvate sensorite kallal.
Ameerika Ühendriikide NASA ja prantsuse CNES liitprojekt, mille peamine eesmärk oli uurida ookeani topograafiat. Tegutses aastail 1992–2006, kokku 13 aastat "puhast" missiooni. Algselt oli satelliidi missiooniks ette nähtud 3 aastat, kuid see venis uute vajaduste tõttu ja tänu enese hästi tõestamisel 13-aastaseks missiooniks. TOPEX/Poseidon oli senini kõige suurem ja arvatakse, et ka parim ookeani kosmoseuurimislaev, mis kunagi orbiidile saadetud.[3] 2006. aasta jaanuaris tekkinud juhtimisrike lõpetas satelliidi töö. TOPEX/Poseidon oli esimene, mis varustas teadlasi ookeani globaalse topograafilise pildiga. Satelliit mõõtis 1330 km kõrguselt 95% usaldusnivooga 3,3 cm täpsusega jäävaba ookeanipinda.[2]