Alfred Vaga (ka Waga; 11. mai 1895 Tallinn – 24. aprill 1980 Buenos Aires, Argentina) oli Eesti kunstiajaloolane ja -kriitik.^[1]

Elulugu

Alfred Vaga tegutses aastatel 1921–1926 ja 1934–1944 Tallinnas vabakutselisena. Aastatel 1926–1928 töötas ta Tallinnas Eesti Muusikamuuseumi kunstiosakonnas korraldajana.^[1]

1944. aastal põgenes ta suure põgenemislainega Saksamaale, siirdus sealt hiljem Taani ja seejärel Argentinasse.^[1]

Teosed

• Johann Köler : avec un résumé en français : mit einem deutschen Referat. Tartu : Loodus, 1931. – 62 lk.
• Eesti kunsti ajalugu. Esimene osa, Keskaeg : mit einem deutschen Referat: Kunstgeschichte Estlands I : Mittelalter. Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1932. – 357 lk. 
• Ferdi Sannamees : avec un résumé en français. Tartu : Loodus, 1937. – 142 lk.
• Aleksander Uurits. Tallinnas : Kultuurkoondis, 1938. – 61 lk.
• Ants Laikmaa. Tallinnas : Kultuurkoondis, 1938. – 83 lk.
• Nikolai Triik. Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939. – 174 lk. (Eesti kunsti suurmehi ; nr. 1)

Isiklikku

Tema üks vend oli kunsti- ja arhitektuuriajaloolane Voldemar Vaga ja teine vend oli botaanik August Vaga.

Viited

Kirjandus

• Mari Nõmmela. Miks ei järgnenud Alfred Vaga raamatule "Eesti kunsti ajalugu I" teist ja kolmandat osa? // Tuna 4 (2002).
• Mari Nõmmela. Uusi andmeid Alfred Vagast. // Aeg ja lugu. Scripta etnologica 5 (2003).
• Mart-Ivo Eller. "Vaga, Alfred". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996, lk 559.
• Alfred Vaga. Oleviste Kiriku ehitusloost. Nool (Tartu), 15. august 1931.