See artikkel räägib vaimsest tehnikast; René Descartesi filosoofilise teose kohta vaata Meditatsioonid esimesest filosoofiast; kristliku meditatsiooni kohta vaata Kristlik meditatsioon.
Noor munk mediteerib metsas
Meditatsioon (ladina keelesmeditatio) ehk meeleharjutus (ka mõtisklus, mõlgutus või mõtlus) on vaimne tehnika teadvusseisundi[1][2] muutmiseks ja rakendamiseks.
"Vaimne tehnika" või "psühhotehnika" tähendab siinkohal seda, et meditatsiooni puhul kasutatakse teadvusseisundi muutmiseks eelkõige vaimseid või psüühilisi ja kehalisi või füsioloogilisi vahendeid, mitte tugevatoimelisi psühhotroopsed ained, nagu narkootikumid, hallutsinogeenid, alkohol vmt.
Nõrgematoimeliste ainete kasutamisel, nagu viiruk, kanep, tubakas, kohv, tee jmt, võidakse muutunud teadvusseisundis viibimist nimetada selgema eristusvajaduse puudumisel siiski ka meditatsiooniks.
Meditatsiooniseisundites võidakse sooritada rituaale, anda etendusi, kirjutada luulet, praktiseerida võitluskunste, osaleda teetseremooniatel, luua lilleseadeid, muusikat või kalligraafiat jne.
Ühel või teisel viisil erinevaid meditatsioonitehnikaid on sadu. Enamasti põhinevad meditatsioonitehnikad ja -praktikad vastaval õpetusel, traditsioonil või religioonil.
Meditatsioonist erinev on autohüpnoos, kuhu võivad viia näiteks ühtlaselt korduvad helid, küünlaleegi ainitine silmitsemine vmt, kas siis teadlikult või ebateadlikult.
Etümoloogia
Sõna "meditatsioon" pärineb ladinakeelsest verbist meditari ('mõtlema', 'mõtisklema'). Alates 12. sajandist on sõna meditatio kasutusel katoliiklikus traditsioonis.[3] Alates 19. sajandist kasutatakse sõna "meditatsioon" ka idamaiste vaimsete praktikate algmõistete tõlkimisel.
Algmõisteid
Bhāvanā (sanskriti ja paali keeles 'arendamine', 'kasvatamine' või 'olevaks tegemine'[4] ka 'esile kutsumine' või 'kujustamine'; tiibeti keelessgom pa; hiina keeles 修習 xiuxi; jaapani keelesshūjū) on budismis ja mitmetes India õpetustes meeleharjutus, mis kitsamas mõttes tähendab visualiseerimist, laiemas tähenduses aga meeleharjutusi või mediteerimist üldse.
Jooga (sanskriti keeles योग yoga ‘ike, rakend, ühendus’; tiibeti keeles rnal byor; hiina keeles 瑜伽 yuqie; jaapani keeles yuga) on india õpetustes filosoofia ja süsteem vaimseks arenguks ja vabanemiseks.
Dhāraṇā (sanskriti keeles धारणा, verbijuurest dhri, keskendumine või kokkutoomine; (meele) kooshoidmine, kandmine, toetamine, säilitamine, tagasihoidmine)[7] on joogas ja teistes indiast pärinevates vaimsetes praktikates oluline komponent.
Samādhi (sanskriti ja paali keeles samādhi ‘kokkusissemõtlemine’; tiibeti keeles ting nge dzin; hiina keeles 三昧 sanmei; jaapani keeles sammai) ehk keskendus on teadvuse seisund[8][9] paljudes Indiast pärinevates õpetustes (budism, hinduism, džainism, sikhism, jooga jt). Samādhi seisund saavutatakse enamasti mingi meditatsioonitehnika abil, kasutades teadlikkuse loomist ja tähelepanu koondamist ehk püsivat keskendumist.
Anupassanā (sanskriti keelesanupaśyanā; paali keelesanupassanā; tiibeti keelesrjes su mthong pa) ehk järelevaatamine on budismis meeleharjutus, mille abil saadakse üle juurdunud väärarvamustest ja -harjumustest neid pidevalt jälgides ja analüüsides. Selle harjutuse eesmärgiks on harjuda asju nägema ‘nii nagu need on’ (sanskriti keeles yathābhūtam), s.t omaolekult tühjadena (sanskriti keeles śūnya).[12]
Hinduism
Meditatsioon on hinduismi paljudes traditsioonides dhyāna, veedade ajastust pärinev vaimne praktika või tehnika, mõtlus või meditatsioon, mis on kasutusel jooga harjutustes, vahendiks samadhi saavutamisel ja iseenda (atmani) ning tegelikkuse mõistmisel.
Budism
Paali kaanonis[13] on jhāna keskendumise või objektiga samastumise seisund, kus eristatakse kaheksat taset. Need on järjestikku selginevad teadvusseisundid, mis sisaldavad viie jhāna teguri (jhānaṅga) kombinatsioone.[14] Eristatakse nelja vormiga seotud jhāna't (rūpa-jhāna) ja nelja vormideta jhāna't (arūpa-jhāna).
Anapanasati on budistlik meeleharjutus, vaimne praktika või meditatsioonitehnika teadlikkuse ja tähelepanu arendamiseks ning virgumiseks. Anapanasati aluseks on Ānāpānasati Sutta ('hingamise teadvustamise õpetus', MN 118). Selles on 16 astet, mis jagunevad nelja tetraadi ehk nelikusse.
Satipatthana on budistlik meeleharjutus, vaimne praktika või meditatsioonitehnika tähelepanu ja teadlikkuse arendamiseks ning virgumiseks. Satipatthana aluseks on Satipaṭṭhāna-sutta („Meelespidamise suutra“)[15].
Vipassana on üldnimetus meditatsioonitehnikatele, mis on ka läänemaailmas laialdaselt levinud tänu vipassana liikumisele
Mahasi meetod on vipassana tehnika, mille puhul mediteerija jälgib kõhu kerkimist ja vajumist hingamisel.
Goenka meetod on vipassana tehnika, mille puhul mediteerija jälgib sarnaselt anapanasatile hingamist ja seejärel muid kehalisi ja meelelisi tunnetusi.
Metta meditatsioon ehk heasoovlikkuse meditatsioon on kasutusel budismis ja mujal, mille käigus soovitakse mõttes kõike head nii endale, lähedasele, sõbrale ja vaenlasele kui kõigile olendeile.
Laipade vaatlemine on Satipaṭṭhāna-suttas ja muudes budistlikes tekstides soovitatud meeleharjutus või vaimne praktika, mille käigus silmitsetakse mitmesugustes lagunememis-seisundites lebavaid surnukehasid.
Daimoku on Jaapani Nichireni koolkonnas kasutatav harjutusviis, mis sisaldab vormeli "Pühendan end Lootossuutrale" retsiteerimist.
Shikantaza on meditatsioonitehnika, mida nimetatakse ka "lihtsalt istumiseks" või "mitte midagi tegemiseks". Selle praktiseerimisel istutakse vaikselt, lastes mõtetel vabalt liikuda, ega pöörata millelegi tähelepanu.
Kōan või huatou, lahendamatu mõistatus või paradoks, on meditatsiooni vahend chan- ehk zen-budismis, eriti linji (rinzai) koolkondades.
Dünaamiline meditatsioon on Osho loodud tehnika, mis sisaldab kiiret hingamist, spontaanseid liigutusi ja häälitsemisi, hüplemist, vaikust ning tantsu.
Dervišite pöörlemine on sufismis füüsiliselt aktiivne meditatsioon või rituaal, mille käigus dervišid tantsivad ja pöörlevad.
Grupimeditatsioon on üheskoos mediteerimine ehk ühismeditatsioon, kasutusel paljude meditatsioonitehnikate puhul, tavaliselt retriitide lahutamatu osa.
Juhendatud meditatsioon toimub tavaliselt kellegi juhendamisel, enamasti grupimeditatsiooni vormis.
↑MN 10 ja DN 22, leitavad veebilehel Sutta Central. Early Buddhist texts, translations, and parallels[10]. Samas on ka lingid teksti tõlgetele kolmekümnes erinevas tänapäeva keeles. Kõige põhjalikumad Satipaṭṭhāna käsitlused leiduvad raamatutes: Anālayo. Satipaṭṭhāna: The Direct Path to Realization. Birmingham: Windhorse Publications, 2003 ja Anālayo. Perspectives on Satipaṭṭhāna. Cambridge: Windhorse Publications, 2013.
