Kultuuriturism on üks turismi populaarsemaid liike, mille mõiste ei ole rahvusvaheliselt kokku lepitud. (Kultuuriturismil on mitmeid definitsioone, sest kultuuri mõiste on keeruline.)
Kultuuriturismi eesmärgiks on reisimine teise riiki, et tutvuda eri riikide, rahvaste ja nende kultuuridega. Siinkohal võivad kultuuriks olla näiteks maastikud, arhitektuur, erinevad kunstid, kohalikud eripärad, traditsioonid jm. [1]
Eesti keeles võib termini "kultuuriturism" asemel kasutada ka termineid "kultuurireisimine" ja "kultuuripuhkus".
Kultuuriturismil on pikk ajalugu, mis ulatub oma juurtega Grand Touri aegadesse. Vaieldakse isegi selle üle, kas pole just kultuuriturism algupärane turismivorm. [2]
Kultuurireise võetakse tihti ette suurtesse või pika ajalooga linnadesse, kust võib leida huvitavaid arhitektuuriobjekte, muuseume, teatreid jm. Kuid samuti käiakse ka maapiirkondades, näiteks põliselanike kultuuriga tutvumas. Uurimistöödes on arutletud ka selle üle, miks neid kohti külastatakse. De Haan on väitnud, et osad inimesed külastavad neid atraktsioone mitte niivõrd enda huvist lähtuvalt, vaid seetõttu, et teised seda teevad. Samuti on toodud üheks külastuspõhjuseks nostalgia tekkimine (vanemate inimeste puhul). [3]
Kultuuriturist
Bob McKercher ja Hilary du Cros [4] on välja pakkunud järgmise kultuurituristide tüpoloogia:
eesmärgipärane kultuuriturist – turisti peamine eesmärk on külastada kindlat kultuurilist sihtkohta, kust ta saab rikkaliku kultuurikogemuse;
vaatamisväärsustega tutvuv kultuuriturist – turisti peamine eesmärk on külastada kultuurilist sihtkohta, kuid kogemus ei ole nii rikkalik kui eelmisel;
pooljuhuslik kultuuriturist – turisti reisimise eesmärk ei ole kultuuriga tutvumine, kuid ta saab reisil olles rikkaliku kultuurikogemuse;
pealiskaudne kultuuriturist – turisti jaoks on kultuuriturism reisimiseks väike motivaator ja kultuurireisist saadav kogemus on väikese väärtusega;
juhuslik kultuuriturist – turist ei reisi kultuurilistel eesmärkidel, kuid saab reisil olles siiski mingi väikese väärtusega kogemuse.
Kultuuriturismi üheks haruks võib pidada popkultuuri turismi (pop-cultural torism), mis on reisimine meelelahutuslike eesmärkidega. Meelelahutuseks on siinkohal näiteks kirjandus, muusika, film vms. Näiteks kasvas Uus-Meremaa külastatavus pärast seda, kui seal filmiti filmi "Sõrmuste isand".
Kultuuriturismi kohta öeldakse, et see on „hea“ turismiliik, sest see ei kahjusta (enamasti) kohalikku looduskeskkonda ega elanikkonda. Kuid kultuuriturism võib kergesti muutuda massiturismiks, mis võib tundlikele kultuuridele halvasti mõjuda. Seega on kultuuriturismil nii positiivset kui ka negatiivset mõju majandusele ja keskkonnale, aga ka teatud sotsiaalsetele ja kultuurilistele aspektidele. [6]
Positiivne mõju majandusele:
suureneb töökohtade valikuvõimalus
suurenevad elanike sissetulekud
mis tõstab maksulaekumisi ja parandab elatustaset
elavneb majandus üldiselt; paraneb infrastruktuur
Positiivne mõju keskkonnale:
tehakse suuremaid kulutusi nii loodus- kui ka kultuurikeskkonna parandamiseks (restaureeritakse hooneid, paraneb piirkonna väljanägemine)
Sotsiaal-kultuuriline positiivne mõju:
paraneb teeninduskultuur ja teenuste kvaliteet
elustuvad ja säilivad traditsioonid
tekib kohalik kultuuriidentiteet
paraneb suhtumine erinevatesse rahvastesse ja nende kultuuri
Negatiivsed küljed
Negatiivne mõju majandusele:
tõusevad kohalike kaupade ja teenuste hinnad (sh ka kinnisvara hinnad)
töö hooajalisus
kasutatakse palju importkaupu, mis viib osa kasumist välja
Negatiivne mõju keskkonnale:
kasvab liiklusintensiivsus
suureneb müra, reostus
tekivad liiklusummikud
kaovad loodusmaastikud
kahjustub looduskeskkond
Sotsiaal-kultuuriline negatiivne mõju:
suureneb alkoholism, narkomaania, prostitutsioon, salakaubavedu
kaob kultuuriline eripära, hävib kohalik identiteet
