Kirjanduskriitika (kriitika; kreeka keeles κριτική kritikē) on (ilu)kirjandust analüüsiv, tõlgendav ja hindav kirjandusteaduse haru, samuti kirjandust käsitlevad arvustused, mis tänapäeval ilmuvad peamiselt ajakirjanduses[1]. Kõige sagedamini peetakse selle all silmas värskelt ilmunud raamatute arvustamist meedias, kuid kirjanduskriitika hõlmab ühtviisi nii teaduslikke kui ka populaarseid, laiale lugejaskonnale suunatud käsitlusi, ning võib ilmuda ka eraldi raamatutes, erialaväljaannetes või veebilehtedel. Analüüsides, üldistades ja väärtustades kujundab kirjanduskriitika avalikkuse hoiakuid autorite, teoste ja kirjanduse suundumuste suhtes. Nii mõjutab ja suunab kirjanduskriitika kirjanduse arengut. Kirjanduskriitika kriitilisuse all mõeldakse teose puudujääkide esiletoomist kriitiku enda või mingi muu ideaali seisukohalt, kuid sellel võib olla ka laiem ühiskondlik, kultuuriline ja esteetiline tähendus.
Kirjanduskriitikas nähtuvad kriitiku esteetilised ja ühiskondlikud kogemused, tema suhtumine kultuuritraditsiooni, teaduse saavutustesse ja valitsevasse kunstisituatsiooni. Oma aja arusaamade ja tõekspidamiste väljendajana on kirjanduskriitika paljus aluseks ja eelmaterjaliks kirjandusteaduslikule uurimistööle, kuid ka ühiskondliku mõtte arengule laiemalt.
Oma vaatlustes võib kirjanduskriitika olla suunatud teosele (näiteks arvustus) või ka kirjandusprotsessile (näiteks aastaülevaade). Enamasti reageerib kirjanduskriitika teoste ilmumisele kiiresti ja on värskelt ilmunud kirjanduse (uudisteoste) esmatõlgendaja (nn päevakriitika). Kirjanduskriitika on traditsiooniliselt suunatud oma kaasajale. kuid leidub ka selliseid kirjanduskriitilisi kirjutisi, mis vaatlevad minevikus ilmunud teoseid (nn retroretsensioond).
Kirjanduskriitika võib olla teadusliku või esseistliku kallakuga, tihtipeale leidub kirjanduskriitilistes kirjutistes üheaegselt nii kunsti kui ka teaduse elemente. Oma arvamustele võidakse põhjendusi otsida väljastpoolt teost (sageli teadusest või avalikust arvamusest), kuid ka piirduda teose enda lähema vaatlusega (close reading) või lähtuda muljest (impressionistlik kriitika).
Kirjanduskriitikaga tegelejaid nimetatakse kirjanduskriitikuteks või ka lihtsalt kriitikuteks. Vana-Kreekas mõisteti kriitiku all hea eristus- ja otsustusvõimega inimest. Tänapäeval kuuluvad kirjanduskriitikaga tegelejate ringi nii vastava haridusega spetsialistid kui ka kirjanikud, ajakirjanikud, teadlased (kirjandusteadlased, sotsioloogid) jt. Arvamusi kirjanduse kohta avaldab ka lugejate lai ring (arutelud raamatukogudes, netikommentaarid).
Kirjanduskriitika levinud žanrid on arvustus ehk retsensioon, essee, artikkel, ülevaade; vahel loetakse nende hulka ka hinnangutega täiendatud annotatsiooni. Kirjanduskriitilist arvamust võidakse väljendada ka humoreski, följetoni, paroodia jm. vormis. Kirjutised koondatakse tihtipeale kriitikakogumikeks või isegi kriitikakogumike sarjadeks, mis sisaldavad eeskätt arvustusi ja aastaülevaateid, kuid leidub ka kirjanduskriitilisi monograafiaid. Kirjanduskriitikat avaldatakse enamasti kirjalikul kujul, kuid see võib olla ka suuline (raadio, televisioon, arutelud, esinemised, loengud).
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kirjanduskriitika |