.jpg)
Domenico Gaetano Maria Donizetti (itaalia hääldus: doˈmeːniko ɡaeˈtaːno maˈriːa donidˈdzetti (
kuula); 29. november 1797 Bergamo – 8. aprill 1848 Bergamo) oli Itaalia helilooja, 19. sajandi bel canto koolkonna väljapaistev esindaja.
Ta komponeeris 28 aasta jooksul (1816–1843) 69 ooperit, millest 16 olid varasemate ooperite muudetud versioonid ning kaks jäid lõpetamata, kuid on lavale toodud kellegi teise poolt lõpetatuna. Tema tuntumad teosed on "Armujook", "Lucia di Lammermoor", "Rügemendi tütar" ja "Don Pasquale".
Gaetano Donizetti pärines Bergamo linna pandimaja puruvaese valvuri Andrea Donizetti viielapselisest perekonnast. 1807. aastal üritas Andrea Donizetti muusikat õppima panna nii Gaetanot (tollal üheksa-aastane) ja ka ta vanemat venda Giuseppet (18), kuid vanemat poissi peeti selleks liiga vanaks. Hiljem sai Giuseppe muusikuna tuntuks Konstantinoopolis sultan Mahmud II õukonnas. Giuseppe on ka Ottomani Impeeriumi esimese imperaatorliku hümni "Mahmudiye Marşı" autor.
Gaetano õppis tasuta Bergamos Simon Mayri muusikakoolis ja Bologna Liceo Musicales padre Stanislao Mattei juures. 1817–1821 komponeeris peamiselt vaimulikku, kammer- ja keelpillimuusikat, salongilugusid ja vokaalteoseid (duette) klaveri saatel esitamiseks. Esialgu oli tugevalt Gioachino Rossini mõju all. Pärast seitsmendat ooperit "Zoraida di Granata" (1822) pälvis maineka Napoli impressaario Domenico Barbaia (Barbaja) tähelepanu, kes sõlmis noormehega kümneaastase lepingu. Napoli jäigi talle aastatel 1822–1838 peamiseks, kuid mitte ainsaks tegevuskohaks. Komponeeris selle linna teatritele 30 ooperit ja seda sageli ilma igasuguse lepinguta. 1825–1826 oli ka Palermo Teatro Carolino muusikaline juht.
Varasemast loomingust pälvisid mõningast tähelepanu koomilised ooperid "L’ajo nell'imbarazzo" ja "Olivo e Pasquale", kuid rahvusvaheline läbimurre tuli alles 31. ooperiga "Anna Bolena" (1830). Selle edukas ettekanne Milano Teatro Caracanos avas tee palju soodsamateks lepinguteks. Sentimentaalne komöödia "L'elisir d'amore" ("Armujook", 1832) ja romantiline "Lucrezia Borgia" (1833) olid juba meistriteosed. 1835 valmis Napoli Teatro San Carlole Donizetti tippteoseks peetav, järjekorras 47. ooper "Lucia di Lammermoor". Konkureerimine teise bel canto suurmeistri Vincenzo Belliniga 1830. aastate I poolel inspireeris teda looma 3–4 ooperit aastas. Nii mõnigi kord reageeris ta Bellini uuele ooperile operatiivselt oma vastukäiguga, mis tugevalt vähendas Bellini menu ja viis väga tundliku natuuriga konkurendi sügavasse depressiooni. Pärast Rossini tagasitõmbumist ja Bellini surma 1935 kuni Giuseppe Verdi "Nabucco" esietenduseni (1842) olid Donizetti ooperid Euroopa juhtivates ooperiteatrites suveräänsed ainuvalitsejad ning ta ise ooperikomponistide vennaskonna juhtfiguur.
Kirjutas oopereid vaheldumisi Napoli ja Veneetsia teatritele ning sondeeris Rossini toetusel pinda ka Pariisis. Pariisi Opéra võttis ettekandmisele Napoli tsensuuri keelustatud "Poliuto". Alates 1840. aastast kuni surmani olidki tema loomingu peamiseks ettekandjateks Pariisi ja Viini teatrid. 1840 etendus Pariisi Opéra-Comique'is furoori tekitanud koomiline ooper "La fille du régiment" ("Rügemendi tütar"). Viini Kärntnertortheateris esietendus ülimenukas "Linda di Chamounix" (1842) ning vabalt komponeeritud ja suhteliselt lihtsakoeline "Maria di Rohan" (1843). Donizetti sai samal ajal pidada ka selle maineka Viini teatri muusikajuhi ja Austria kuningliku õukonna kapellmeistri kohta. Rossini valis ta oma "Stabat materi" Itaalia esiettekande dirigendiks Bolognas.
Uusi tellimusi laekus paljudelt teatritelt, kuid Donizetti tervis oli siis juba väga kehv. Ta ei saanud palju reisida, et kõiki teatrite tellimusi täita. Raskest haigusest hoolimata sähvatas Donizetti talent veel kord. Sündis koomiliste ooperite üks väljapaistvamaid esindajaid "Don Pasquale" (Pariis, Théâtre-Italien, 1843). Ligi kolm aastakümmet kestnud tormiline loominguajastu lõppes Pariisi Opérale kirjutatud "Dom Sébastien" (1843) läbikukkumisega.
Reisiv elulaad ei lubanud luua püsivat perekonda ega kodu. Nõbu Virginiat on peetud Donizetti abikaasaks, kuid nende suhted piirdusid peamiselt kirjavahetusega. Naised mängisid aga maestro elus väga olulist, lausa määravat ja inspireerivat rolli. Aktiivne sugueluline suhtlemine erinevate naistega tegi Donizetti liiga vara töövõimetuks ja viis ta 51-aastaselt süüfilisega hauda. Õieti oli ta juba 46-aastaselt töö- ja liikumisvõimetu. Elas elu lõpuaastad sünnilinnas Bergamos täielikult halvatuna, olles venna ja sõprade hooldada. Ta maeti Bergamo Valtesse kalmistule. 1875. aastal paigutati tema maised jäänused Bergamo Santa Maria Maggiore katedraali, mille hauamonumendi autor on Vincenzo Vela.
Donizetti oli avala loomuga, sõbralik ja abivalmis ning suurepärase huumorimeelega. Teda on iseloomustatud kui kohusetundlikku ja täpset kolleegi, kellele oli tähtis jälgida nii libreto valmimist kui ka osaleda ooperiproovides ja dirigeerida oma oopuste esimesi etendusi. Ta oskas täpselt ja osavalt arvestada publiku maitsega ning uue ooperi tellinud teatri käsutuses olnud lauljate vokaalsete võimetega. Tal ei olnud mingeid probleeme ka lauljate sageli kapriissete nõudmiste täitmisega. Paljud tema rollid sündisid mingit kindlat lauljat ja tema vokaalseid võimeid silmas pidades. Nii mõnegi tema ooperi ettekandmisel võib ette tulla raskusi, kuna nõutava häälematerjaliga lauljat teatris pole. Donizetti ei komponeerinud klaveri abil, vaid kirjutas meloodia laua taga istudes peast noodipaberile. Tema partituurid on suhteliselt räpakad, paljude mahatõmbamiste, ümbertõstmiste ja tindiplekkidega.
Ooperid (sulgudes esmaettekande aeg ja koht):
Eestis on alates 1916. aastast esitatud kuus Donizetti ooperit 19 lavastuses: "Armujook" (Töölisteater 1928, Vanemuine 1974, Estonia 1989, 2014), "Favoriit" (Vanemuine 1925), "Don Pasquale" (Estonia 1938, 1947, 1974, Estonia Talveaed 1992; Van 1943, 1957, 1987, 1992), "Lucia di Lammermoor" (Estonia 1970, 1984; Van 1999), "Rügemendi tütar" (Estonia 1916, 1979), "Poliuto" (Vanemuine, 2009, kontsertetendus), "Linda di Chamounix" (Vanemuine, 2021).
Bergamos asutati temanimeline muusikakool (Istitutio Musicale G. Donizetti). 1897. aastast kannab Bergamo ooperiteater Donizetti nime Teatro Gaetano Donizetti. Sünnikodu Bergamo Via Borgo Canale tänaval on rahvuslik muinsusväärtus. Alates 1980. aastast korraldatakse Bergamos Donizetti festivali, kus esitatakse peamiselt tema vähem tuntud või kaua unustuses olnud teoseid.
Gaetano Donizetti – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis