Elmer Verner McCollum
Sünniaeg	3. märts 1879
Surmaaeg	15. november 1967 (88-aastaselt)
[muuda Wikidatas]

Elmer Verner McCollum (3. märts 1879 Fort Scott, Kansas, USA – 15. november 1967 Baltimore, Maryland, USA) oli ameerika biokeemik ja toitumisteadlane.

Elmer McCollum on mitme vitamiini kaasavastajaid, sealhulgas B₁-vitamiin 1897. aastal ja A-vitamiin 1913. aastal.

Elmer McCollum õppis aastail 1900–1903 Kansase Ülikoolis. Doktorikraadi (PhD) orgaanilises keemias kaitses ta 1906. aastal Yale'i Ülikoolis.

McCollum asus 1906. aastal tööle Thomas Burr Osborne'i laboris. Järgmisel aastal (1907) töötas ta Wisconsini Ülikoolis instruktorina ning tegi ka samas uurimistööd.

Alates aastast 1908 töötas Elmer McCollum Yale'i ülikoolis koos Thomas Burr Osborne'i ja professori Lafayette Benedict Mendeliga, uurides taimseid valke. Järgmisteks aastateks sai McCollum professor Mendeli soovitusel töökoha Wisconsini Ülikooli.

1913. aasta aprillis avaldati ajakirjas Journal of Biological Chemistry, mille üks toimetajaid sel ajal oli Lafayette Mendel, McCollumi uurimistöö toitumisfaktori rasvlahustuv A (fat-soluble A) kohta. Kaks aastat hiljem (1915) teatas McCollum, et lisaks toitumisfaktorile rasvalahustuv A esineb toiduainetes ka teine toitumisfaktor vesilahustuv B (water-soluble B).

1917. aastast töötas McCollum Johns Hopkinsi Ülikooli School of Hygiene and Public Healthi keemilise hügieeni osakonna juhatajana.

McCollum kaasati Wisconsini ülikoolis Edwin Bret Harti juhitavasse eksperimenti single-grain experiment, mille käigus katsetati süsivesikute, rasvade ja valkude keemiliselt tasakaalustatud dieeti produktiivloomade (lehmad, vasikad) reproduktsiooni ning postnataalse arenguga seotult.^[1]

Katsete tulemusi (kestus 4 aastat, kuni 1911) analüüsides leidis McCollum, et probleem on toitumuslikku laadi. Töötades Wisconsini ülikooli põllumajanduskeemia õppetoolis, asutas ta (isikliku raha eest ostetud 12 albiino rotti, hinnaga 6,00 USA dollarit), teadaolevalt esimesena Ameerika Ühendriikides, toitumiseksperimentide läbiviimiseks valgete albiino laborirottide koloonia.^[2][3]

18 kuud pärast laboriloomade ostmist tuli tema juurde õppima ja pakkus oma abi Marquerite Davis, koos avastasid nad esimese toitumisfaktori rasvlahustuva A (hilisem A-vitamiin). McCollumi laborirottide eest hoolitses peamiselt Marguerite Davis, kelle tehtud katseid analüüsides leidis ta, et kasvufaktoriteks olid võis ja munakollases sisalduvad rasvained, kuid mitte loomarasvas ega oliiviõlis sisalduvad rasvained. McCollum nimetas tol ajal "tundmatud toitumisfaktorid" rasvlahustuvaks A-ks (fat-soluble A).^[4]

Nende eksperimendid väikeste laboriloomadega aitasid kaasa vesilahustuvate B-rühma vitamiinide avastamisele, nemad avastasid et nisu- ja riisiterade väliskoore vesiekstrakt taastas rottide kasvu ja nad nimetasid selle toitumisfaktori vesilahustuvaks B-ks.

1922. aastal avastas McCollum kalamaksaõlist lisaks A-vitamiinile ka antirahhiitilise faktori (hilisem D-vitamiin). Samuti õnnestus tal tõestada vastupidi sel ajal üldkehtivale teooriale, justkui rahhiit oleks A-vitamiinivaegus, et ka oksüdeeritud kalamaksaõli (A-vitamiin hävinenud) omab ravitoimet rahhiidile.^[5]

McCollum oli Kazimierz Funki poolt käibele lastud koondnimetuse vitamines (vital amines) vastu, kuna leidis, et vitamiinid pole ei rohkem ega vähem vitaalsed ehk eluks vajalikud kui teised toitained ja lisaks polevat need päris amiinid.

Ta avaldas rohkem kui 150 teaduslikku publikatsiooni. Enamiku McCollumi eksperimentaalset laadi uurimistööde kaasautoriks oli aastatel 1909–1916 Marguerite Davis ja 1916–1929 Nina Simmonds.^[6]

• koos Marguerite Davisega: The necessity of certain lipins in the diet during growth. Journal of Biological Chemistry. Band 15, S. 167–175. (inglise keeles), 1913
• koos C. Kennedyga : The dietary factors operating in the production of polyneuritis. Journal of Biological Chemistry. Band 24, S. 491–502., 1916
• THE SUPPLEMENTARY DIETARY RELATIONSHIPS AMONG OUR NATURAL FOODSTUFFS, The Journal of the American Medical Association Published Under the Auspices of the Board of Trustees, VOL. LXVIII, No. 19. Chicago,[1] (inglise keeles), 1917
• The Newer Knowledge Of Nutrition. The use of Food for the preservation of Vitality and Health, The MacMillan Company,(vaadatud 14.05.2013) (inglise keeles), 1918
• koos N. Simmondsi, J. E. Beckeri ja P. G. Shipleyga: Studies on experimental rickets. XXI. An experimental demonstration of the existence of a vitamin which promotes calcium deposition. Journal of Biological Chemistry. Band 53, S. 293–312., 1922
• A History of Nutrition: The Sequence of Ideas in Nutrition Investigations. Houghton Mifflin, Boston, 1957
• From Kansas Farm Boy to Scientist. University of Kansas Press, Lawrence, 1964

Elmer Verner McCollum valiti 1920. aastal USA Riikliku Teaduste Akadeemia liikmeks.

• 1921 – Howard N. Pottsi medal
• 1945 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
• 1951 – valiti Royal Society of Artsi välisliikmeks

• 1955 – Osborne'i-Mendeli auhind
• 1958 – Charles F. Spenceri auhind
• 1961 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Elmer McCollum abiellus 1907. aastal Constance Carruthiga. Neil sündis poeg ja neli tütart. Hiljem abielu lahutati.

Aastal 1945 abiellus McCollum J. Ernestine Beckeriga.

• "Elmer Verner McCollum: 1879—1967; A Biographical Memoir", Harry G. Day. National Academy of Sciences, Washington D.C. 1974. (PDF) (3,04 MB) Veebiversioon (vaadatud (22.08.2013)