Estländisches Niederlandgericht | |
![]() Eestimaa rüütelkonna hoone Tallinnas Toompeal | |
Asutatud | 1617 |
---|---|
Tegevuse lõpetanud | 1889 |
Tüüp | seisuslik kohtuvõim |
Peakorter | Toompea, Tallinn |
Asukoht | Eestimaa rüütelkonna hoones Tallinnas Toompeal |
Tegevuspiirkond | Eestimaa kubermang |
Eestimaa alammaakohus (saksa keeles Estländisches Niederlandgericht, vene keeles Эстляндский нидерландгерихт) oli Eestimaa kubermangu madalama astme seisuslik maa- ja aadlikohtuasutus Eestimaal 1617. aastast[1] kuni ülem- ja alammaakohtu likvideerimiseni Baltimaade 1889. aasta justiitsreformi käigus 9. juulil 1889.
Eestimaa alammaakohus oli analoogselt Eestimaa ülemmaakohtuga seisuslik kohtuasutus, kuid tegeles õigusemõistmisega väiksemates vaidlusküsimustes ja õigusrikkumistes. Kohtu kompetentsi kuulusid kuni 200 riigitaalri väärtuses asjade arutamine, alates 1724. aastast see vaidlusaluse summa piir kaotati. 1724. aastal anti alammaakohtu pädevusse ka senise maavaeslastekohtu asjaajamine, maavaeslastekohtud aga likvideeriti.
Eestkostekohtuna tegeles alammaakohus:
Eestimaa alammaakohtu koosseisu kuulusid eesistujana Eestimaa rüütelkonna peamees, liikmeteks meeskohtunikud, adrakohtunikud, assessorid – kokku 14 isikut ning otsustuskvoorumiks oli vajalik vähemalt 7 liikme osavõtt ja allkiri otsusel.
Alammaakohtu istungeid peeti Eestimaa rüütelkonna hoones Tallinnas Toompeal.
19. sajandi II poolel koosnes Eestimaa alammaakohus ehk maavaeslastekohus vastavalt 1845. aasta Balti provintsiaalseadustikule (BPS) rüütelkonna peamehest, kolmest meeskohtunikust, kuuest meeskohtu assessorist ja neljast adrakohtunikust kaasistujatena. Alammaakohus arutas vaidlusi ja võlanõudeid, mille väärtus ei ületanud 60 rubla. Kohtule allusid aadlikud, vaimulikud, riigi- ja rüütelkonna ametnikud. Alammaakohus oli ka aadlike ja teiste vabade isikute eestkoste- ja hoolekandekohus.
Apellatsiooniinstantsiks alammaakohtu tegevuse üle oli Eestimaa ülemmaakohus.