![]() |
See artikkel räägib haigusest; ajakirja kohta vaata artiklit Atherosclerosis (ajakiri) |
Ateroskleroosiks ehk arterite putrumuskõvastu(mu)seks ehk arterilubjastuseks (ladina keeles atherosclerosis) on osadel inimestel ja teistel selgroogsetel loomadel esineda võiv krooniline, kuni aastakümneid asümptomaatiliselt arenev, südame- ja veresoonkonna põletikuline haiguslik seisund. Ateroskleroosi iseloomustab aterosklerootilise naastu (ehk nn "lubjastumise") tekkimine arteriseinte sise- ja keskkestale kuhjuvate lahustumatute rasvainete ja kaltsiumiühendite ladestuste näol.
Ateroskleroosi tekke põhjused ei ole veel täpselt teada, kuid oletatavatest peetakse olulisemaks vanadust, suitsetamist, ebatervislike toitumis- ja liikumisharjumuste tõttu tekkivat rasvumust ja ülekaalulisust, kõrget vererõhku, soonte kroonilist põletikku ning ka pärilikke rasvaainevahetushaigusi ja autoimmuunhaigust.
Ateroskleroos on arenenud maades surmapõhjustest esikohal.[1]
Südame isheemiatõbi on üks ateroskleroosi avaldumisvorm.
Ateroskleroos on arterioskleroosi üks vormidest. See avaldub alguses silelihaskoe rakkude hüperplaasia või hüpertroofiana ja maatriks-proteiinide (ingl matrix-proteins) kuhjumisena suurte ja keskmiste arterite intimas ehk sisekestas (ühe endoteeliraku paksune kiht).[2] Sisekesta tekivad kaltsiumiühenditest, rasvainetest (sealhulgas kolesterool ja triglütseriidid), fibriinist, lihasrakkudest ja sidekoest paksendid. Paksendid võivad hiljem sidekoestuda (ehk "lubjastuda") ning selle tagajärjel võivad arterid aheneda ja rabedaks muutuda ning vereringlust takistada ja see omakorda võib vererõhku tõsta.[3]
Ateroskleroos kahjustab kõige sagedamini aorti, pärgartereid, peaaju veresooni ja seda peetakse müokardi infarktide ja insultide levinuimaks põhjustajaks. Lisaks võivad patoloogiliseks peetavad muutused toimuda ka peensoolekinnisti ja kõhunäärme veresoonkonnas.[4]
William C. Robertsi arvates on ateroskleroos valdavalt herbivoorsete loomade haiguslik seisund, kuna koertel, kassidel, tiigritel ja lõvidel pole õnnestunud ateroskleroosi indutseerida. Kilpnäärme eemaldamise järel tekivad ka neil arterites aterosklerootilised muutused.[5]
Ateroskleroosi levinumad ja tõenäolised riskitegurid liigitatakse kaheks:
Psoriaasil ja ateroskleroosil on ühiseid riskitegureid ja tõestatult ka sarnaste immunoloogiliste mehhanismide esinemine, näiteks T-abistajarakkude tasakaalu häire ja tsütokiinide profiili muutused.[6]
Vähem oluliseks või ebaselgeks peetakse vitamiinivaegust, liigsöömist (rasvumine),[7][8] vähest liikuvust, postmenopausaalset östrogeenide defitsiiti, süsivesikurikast dieeti, kolesteroolirikast ning puu-, juur- ja teraviljavaest toitu, Chlamydia pneumonia infektsiooni[9] ja ka häireid lümfoid(-immuun)süsteemi töös.
Ateroskleroosi riskiteguriteks peetakse epidemioloogiliste uuringute alusel madalat HDL-kolesterooli taset.
Ateroskleroosi perekondlikeks riskiteguriteks on
Kõrgenenud LDL-kolesterooli tase võib organismis, ebasoodsates tingimustes (arteri sisemine kiht on eelnevalt kahjustada saanud) arterite seinte sisekihi ehk endoteeli alla ladestuda, kus hakkavad moodustuma rasvajutid. Lipiidseid vööte ja plekke võib kohata juba 6-kuuste väikelaste ja 50% 10-aastate koolilaste mõningate veresoonte siseseintel.[11] Rasvajuttide levik kutsub omakorda esile monotsüütide ja T-lümfotsüütide kogunemise ja nende aktiveerumise nimetatud piirkonnas. Aktiveerunud monotsüüdid muutuvad makrofaagideks ja hakkavad komplekteerima tsütokiine, vabu radikaale ja proteolüütilisi ensüüme. Lisaks eeltooduile, esinevad ateroskleroosi 'naastudes' autoantigeenid, autoantikehad, B-lümfotsüüdid, loomulikud tappurrakud, koesobivusantigeenid, jne.[12] HDL-kolesterooli osakesed aga vabastavad makrofaagidest taas kolesterooli ja juhivad vereringesse.[13]
Arterite põletikulisi protsesse võivad põhjustada ka mitmed bakterid ja viirused (näiteks Herpes simplex'i viirus). Mitmed epidemioloogilised uuringud seostavad ateroskleroosi teket ka bakteri Helicobacter pylori infektsiooniga.[14]
Aterosklerootilisi muutusi võib esineda mitmesugustes elundites ja kudedes, nii südame, peaaju, käte, jalgade ja neerude arterites põhjustades vastavas elundis kliinilisi nähtusid:
Aterosklerootilisi muutusi klassifitseeritakse käesoleval ajal naastude ulatuse ja tugevuse ning 'puhkemise' ja muude näitajate alusel tüüpideks I–VI.[16]
Aterosklerootilises veresoones võib üheaegselt esineda mitmele järgule omaseid muutusi.[9]
Kuna ateroskleroosi täpseid tekkemehhanisme ja päritolu ei tunta siis ei teata ka ravi selle progresseeruva seisundi ja selle sümptomaatika vastu. Ateroskleroos võib sõltuvalt veresoone sulgumise kohast arteris, põhjustada kas insulti, gangreeni, akuutset müokardi infarkti või seniilse dementsuse ilminguid.[10] Ateroskleroosi diagnoosi kinnitamise korral võivad arstid aterosklerootilisele patsiendile määrata elukestva tablettravi statiinidega.
Koos tavapäraste ravimitega võidakse aterosklerootilisele patsiendile soovitada ka eeldatavalt kasuliku toimega toidulisandeid nagu küüslauk, E-vitamiin, viirpuu (viljad, lehed, õied), koensüüm Q10 (CoQ10) (ubikinoonid), oomega-3-rasvhapped (kalamaksaõli), fütosteroolid, ja kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi, B-vitamiine, C-vitamiini sisaldavaid vitamiinipreparaate.[17]
Ka India nonipuu lehtedes (Morindae citrifoliae folium) leiduva prokseroniiniga on seostatud ateroskleroosi vähenemist.[18]
Rahvameditsiinis on hariliku õlipuu lehti kasutatud kui ateroskleroosi leevendavat vahendit.[19]
Biomeditsiini uuringutes kasutatakse ateroskleroosi-loommudeli (biotest) loomadena tihti jäneseid. kuid katsete tulemused on varieeruvad, kuna alati ei õnnestu neil loomadel ateroskleroosi esile kutsuda.[20]