See artikkel räägib arhitektuuri mõistest; arvutustehnika mõiste kohta vaata artiklit Sillus (arvutustehnika).

Sillus on joonisel kollaseks värvitud. Joonis kujutab keskajal levinud konsoolsillust

Sillus on ehitustarind, mis ülalt katab seinas olevat ava ja võtab vastu kõrgemal asetseva konstruktsiooniosa koormuse. Näiteks ukse- või aknaava sildav kaar, võlv või tala.

Vasakpoolsel joonisel on vähendab kiilkividest laotud lõik silluse kohal silluseplaadile mõjuvat jõudu, parempoolsel täiendab kiilkividest sillust kergenduskaar

Ajaloolisi silluseid

Kiviehitistes on vanades ehitistes sageli kasutatud sillusena monoliitset kiviplokki (näiteks Euroopa, Aasia ja Ameerika megaliitehitised). Sillusele langeva raskuse vähendamiseks võidi jätta silluseploki kohale pseudokaarne ava (näiteks nn Atreuse varakamber) või täideti see kergemast kivist dekooriga (näiteks Mükeene Lõvivärav).
Mesoameerika ehitistes on kasutatud kivimüürides kiviplokist silluste kõrval või asemel sillusena suurt puittala.
Vana-Roomas leiutati horisontaalne sillusetüüp, mida kasutati 19. sajandini välja ja mis koosneb horisontaalsest silluseplaadist ava kohal ning selle kohale laotud lamedast kergenduskaarest. Tavaliste telliste asemel kasutasid nad silluseplaadi jaoks väga kõvast vesiehitiste jaoks mõeldud rooma betoonist detaili.
Keskajal, eriti hilisgootikas esines konsoolsillus, mille puhul vähendati silluseploki nõutavat pikkust sel viisil, et ava külgedelt ulatusid ülaservas välja konsoolid, millele sillus toetus. Sel viisil tekkis olenevalt konsooli kujust õlgkaarne või rippkaarne ukseava.
Ajalooliselt vanemad on talasillus ja pseudokaarsillus, mille puhul survejõud on suunatud alla ja sillatava ava laiuse määras tala või müüritise vastupidavus tõmbejõududele. Kaarsillus võimaldas laiemate avade sildamist, sest igasuguse kaarsilluse puhul juhitakse otse alla suunatud raskusjõud rohkem või vähem külgsuunas, ava külgede suunas.

Vaata ka

Kategooriad