Wilhelm Reich (24. märts 1897 Dobrzcynica, Galiitsia (tänapäeval Lvivi oblast, Ukraina) – 3. november 1957 Lewisburg, Pennsylvania) oli Austria psühhiaater, psühholoog ja psühhoanalüütik.
Wilhem Reich oli pärit assimileerunud juudi perekonnast. Ta emakeel oli saksa keel. Reich kasvas üles Bukoviinas, kus ta isa pidas suurt talu. Ta sai hariduse koduõppe teel. Reichi ema sooritas 1910. aastal enesetapu, kui ta mees sai teada, et tal oli suhe ühe koduõpetajaga. Reichi isa suri 1914. aastal tuberkuloosi ja ta pidi kooli kõrvalt talupidamisega tegelema. Kui puhkes Esimene maailmasõda ja Vene väed tungisid Bukoviinasse, siis oli Reich sunnitud põgenema. 1915. astus ta Austria-Ungari armeesse ja sõdis Itaalia rindel.[1]
Pärast sõja lõppus astus ta Viini Ülikooli, kus õppis ühe semestri õigusteadust ja seejärel meditsiini.[2] Ülikooli lõpetas ta 1922. aasta juulis. Reich alustas oma psühhoanalüütilise ja psühhiaatrilise erapraksisega 1922. aastal. Ta oli esimene kliiniline assistent Freudi psühhoanalüütilises polikliinikus Viinis (dr. Edward Hitschmanni juhendamisel) aastatel 1922–1928, polikliiniku asedirektor 1928–1930 ja sama asutuse psühhoanalüütilise teraapia seminari direktor. Viini Psühhoanalüütilise Instituudi õppejõuna pidas ta loenguid aastatel 1924–1930.[3]
Ta arendas välja psühhoanalüüsi koolkonna, mis keskendus mitte üksikutele neurootilistele sümptomitele vaid karakteri tervikstruktuurile. Suur osa tema tuntusest põhineb "orgonoomial", pseudoteadusel, mis üritas mõõta kosmilist energiat – orgooni, mis Reichi arvates inimese närvisüsteemis ringles.
Ta propageeris vaba seksi ja seksuaalharidust, mille sidus erinevatel viisidel poliitikaga. Näiteks väitis ta teoses "Fašismi massipsühholoogia" ("Die Massenpsychologie des Faschismus"), et fašismi esilekerkimine oli seotud seksuaalse repressiooniga.