Variant ehk teisend on keeleüksuse (nt keelendi) esinemiskuju.

Variant võib olla kas vaba ehk rööpne (nt mürgitus ja mürgistus) või naaberkeelendite laadist sõltuv (rõhutusliite "-gi" või "-ki" kasutus sõltuvalt sellele eelnevast häälikust)^[1].