Troop (tuleb vanakreeka keelest τρόπος (tropos), "pööre, suund, tee", mis tuleneb tegusõnast τρέπειν (trepein), "pöörata, suunata, muuta") on kõnekujund, sõnade mäng, retooriline võte või väljend, mida kasutatakse ülekantud tähenduses. Troop on keeleline kujundusvõte, mille abil luuakse piltlik kujund või mingi väljendi asemel kasutatakse mittesünonüümseid sõnu. Mitte segi ajada tropoloogilise lugemisega, mis on vanade tekstide eksegeesi tüüp (nt võrdum).
Kõnekujund annab tekstile või kõnele juurde ilmekust ja vaheldusrikkust. Kõnekujundeid on nimetatud ka stiilikujunditeks ja retoorilisteks figuurideks. Kõnekujuneid kasutatakse laialdaselt kirjandusteostes (mitte akadeemilistes), luules ja igapäevastes kõnedes.[1]
Kõnekujundite hulka kuuluvad metafoor, metonüümia, iroonia jms. Kõnekujundite määratlemine on oluline tänapäeva kirjanduskriitikas, eriti teksti dekonstrueerimisel. Michel Foucault püüdis leida mingil ajastul valitsevaid kõnekujundeid/troope, mis olid tal episteemi osad.
Näiteks: imekaunid silmad, emake-maa, hõiskav laas, muretult istuv mehehakatis.
Näiteks: salapärane nagu öö, kaunis kui roos.
Näiteks: päike – sinitaeva silm.
Näiteks: taevas nutab murepisaraid.
Näiteks: kätt alla panema.
Näiteks: hirmus ilus, magus valu, elav laip.
Näiteks: Kivi kotti!