Talumaa ehk vallamaa (saksa keeles Bauernland) oli ajalooliselt Baltimaades mõisa territooriumile jääv ala, mida kasutasid talupojad.[1].
Aastatel 1849–65 eraldati talurahvaseaduste kohaselt talumaast kvoodi- või kuuendikumaa[1], mis läks mõisniku valdusse.[2] Ülejäänud talumaa osa nimetati Liivimaa kubermangus (välja arvatud Saaremaal) vakumaaks ning Eestimaa kubermangus ja Saaremaal talurendimaaks, seda võis rentida või päriseks müüa ainult talukogukonna liikmetele.[1]
Aastatel 1919–1920 Eestis ja Lätis vastu võetud maaseadustega kaotas mõiste "talumaa" juriidilise tähtsuse.[1]