Sven Olving (sünninimi Sven Grünreich; 11. september 1928 Tallinn – 1. märts 2016 Göteborg) oli eesti päritolu Rootsi füüsik ja tehnikateadlane.[1]
Ta õppis Tallinna Reaalkoolis, lõpetas 1947. aastal Sigtuna Eesti Gümnaasiumi, 1952. aastal elektriinsenerina Chalmersi Tehnikaülikooli Göteborgis, tehnikalitsentsiaat elektroonikas ja matemaatikas (1957, samas), tehnikadoktor elektronfüüsikas (1960, samas), väitekiri "On the linearized field theory of traveling wave tubes" (Göteborg, 1960).
Sven Olving oli aastail 1952–1957 Chalmersi Tehnikaülikooli teadur-assistent, 1957–1960 abiprofessor, aastast 1962 rakenduselektronfüüsika professor, 1966–1974 prorektor ja 1974–1989 rektor. 1960–1961 ühtlasi külalisprofessor mikrolainefüüsika alal Cornelli Ülikoolis (Ithaca, NY), 1989–1991 Rootsi Inseneriteaduste Akadeemia president.
Sven Olvingu algatusel taastati Rootsi–Eesti teadussidemed ja pandi alus Chalmersi Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli koostööle.[1] Tema algatusel seati sisse Alfred Otsa stipendium, ta oli stipendiumifondi esimene esimees, edaspidi juhatuse liige ja paar viimast aastat auliige.[2]
Uurimisvaldkond: mikrolaine- ja kvantelektroonika, plasma- ja atmosfäärifüüsika, vaakuumtehnika. Tegelenud teadussaavutuste juurutamisega, kuulunud mitme Rootsi ja rahvusvahelise kõrgtehnoloogiat tootva firma juhatusse: Electrolux (1966–1996), Celsius AB (1977–1997), Ericsson (1980–1996), Boliden (1982–1987), Trelleborg (1987–1998), Volvifinans (esimees, 1980–1994), Chalmers Industriteknik (tegevesimees aastast 1992). Olving oli Göteborgi Tehnika Seltsi, Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituudi (NY), Soc. Sigma Xi (USA) liige.[1]
Töid mikrolainekomponentidest ning plasma- ja atmosfäärifüüsikast.[1]
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.