Suhtekorraldus on inimese, organisatsiooni, asutuse või ettevõtte suhete korraldus meedia ja avalikkusega eesmärgiga mõjutada selle mainet ja kajastust. Suhtekorralduse sünonüümid on avalikkussuhted, mis on toortõlge ingliskeelsest terminist public relations (lühendina PR), ja avalike suhete korraldus.

Definitsioon

Suhtekorraldus on lai mõiste, mistõttu on selle ühese defineerimisega raskusi. Seepärast on siin esitatud mitu definitsiooni, milles on välja toodud suhtekorraldusele iseloomulikud jooned.

• 1949. aastal defineeris Suhtekorraldusinstituut (The Institute of Public Relations) suhtekorraldust kui planeeritud ja toetatud pingutusi hea tahte ja vastastikuse mõistmise loomiseks ning säilitamiseks organisatsiooni ja avalikkuse vahel.
• Lihtsustatud kujul defineeris Suhtekorraldusinstituut 1994. aastal suhtekorraldust järgmiselt: suhtekorraldus on reputatsioon, mis on kujunenud selle põhjal, mida sa teed, mida sa ütled ja mida teised ütlevad sinu kohta – teisisõnu, suhtekorraldus on distsipliin, mis aitab kujundada reputatsiooni eesmärgiga olla aktsepteeritud, nii saada kui anda tuge ning mõjutada arvamust ja käitumist.
• Mexicos 1978. aastal toimunud Ülemaailmsel Suhtekorraldusühingute Assambleel (World Assambly of Public Relations) töötasid suhtekorralduspraktikud välja järgmise definitsiooni: suhtekorraldus on kunst ja sotsiaalteadus, mille eesmärk on analüüsida trende, ennustada nende tähtsust ja tähendust, konsulteerida organisatsiooni liidreid ja viia täide tegevusprogramme, mis kajastaksid nii organisatsiooni kui avalikkuse huve.
• Rahvusvaheline Avalike Suhete Assosiatsioon defineeris 1987. aastal suhtekorraldust kui kogu organisatsiooni suhtlemisprotsessi pidevat ja plaanipärast juhtimist eesmärgiga saavutada mõistmine, toetus ja kontakt organisatsiooni või institutsiooni ning teatavate sihtrühmadega, kellega on juba kontakt olemas või kellega soovitakse kontakti saada. Sealjuures väärtustatakse avalikku arvamust ning seatakse sellega võimaluse piires oma tegevus korrelatsiooni nii, et planeeritud ja ulatusliku infovahetuse abil tagada tõhus koostöö ning ühiste huvide elluviimine.

Suhtekorralduse peamiseks eesmärgiks on organisatsiooni eesmärkide saavutamine.

Suhtekorralduse funktsioonid

• Avaliku arvamuse ennetamine, analüüsimine, tõlgendamine;
• organisatsiooni juhtkonna nõustamine mitmel alal (meediasuhted, finantssuhted, suhted töötajatega, suhted ametivõimudega);
• organisatsioonisisese suhtekorralduse arendamine, teostamine ja planeerimine;
• organisatsioonis teostavate programmide ja avalikkusega suhtlemise uurimine, juhendamine ja hindamine, et saavutada viimase arusaam organisatsiooni eesmärkidest;
• planeerimine või kaasaaitamine organisatsiooni püüdlustele mõjutada või muuta avalikkuse hoiakuid ja seisukohti organisatsioonile soodsas ja soovitud suunas.

Ajalooline ülevaade

Informatsiooni edastamist vaadete või tegevuse mõjutamiseks võib täheldada varajastest tsivilisatsioonidest peale. Näiteks võib suhetekorralduse algelemente leida muistses Indias, kus varases kirjasõnas viidati kuninga spioonidele, kelle ülesanne oli muuhulgas kuninga informeerimine rahva arvamusest, kuninga kaitsmine avalikkuse ees ja valitsusele soodsate kuulujuttude levitamine.

Suhtekorraldus tänapäeva mõistes hakkas arenema 19. sajandi lõpus. Ameerika kodusõjale järgnenud aastad tähistavad tööstuse ja ettevõtluse tormilist arengut. 1889. aastal asutas Georges Westinghouse oma elektrikontsernis esimese suhtekorraldusosakonna.

Suhtekorraldust (public relations) kasutati terminina esmakordselt 1897 Yearbook of Railway Literature eessõnas. Tänapäevase suhtekorralduse rajajaks peetakse Ivy Ledbetter Leed, kes 1906. aastal ilmunud põhimõtete deklaratsioonis (Declaration of Principles) sõnastas suhtekorraldaja avaliku vastutuse.

Tänapäevasele tegevusele andis suure tõuke Esimene maailmasõda ja USA presidendi Woodrow Wilsoni asutatud Avaliku Informatsiooni Komitee (Committee on Public Information). Selle komitee ülesandeks oli mobiliseerida avalik arvamus sõja ja Wilsoni rahueesmärkide toetuseks maal, mis oli sõja väljakuulutamise hetkeks lõhenenud. 1915. aastal asutasid seitse pankurit esimese suhtekorraldusorganisatsiooni, Finantsreklaami Assotsiatsiooni (Financial Advertisting Association).

Pärast Esimest maailmasõda tõusis märgatavalt ühiskonnateadlaste huvi suhtekorralduse vastu. Hoogustusid turu-uuringud, sotsiaalsed ülevaated ja avaliku arvamuse küsitlused. 1921. aastal pidas oma esimese ülemaailmse avaliku informatsiooni alase konverentsi Ameerika Inseneride Assotsiatsioon (American Association of Engineers).

Pariisi rahukonverentsil USA presidendi Woodrow Wilsoni kaaskonnas osalenud Edward Bernays hakkas huvi tundma, kuidas saaks propaganda meetodeid kasutada ka rahu ajal. Kuna sõna "propaganda" oli omandanud halvustava tähenduse, siis võttis ta selle asemel kasutusele sõnaühendi public relations, lühendatult PR, 'suhtekorraldus', ning avas Broadwayl esimese avalike suhete konsultatsioonifirma. 1923. aastal ilmus Edward Bernaysilt esimene raamat suhtekorraldusest "Avalikku arvamust kristalliseerides" ("Crystallizing Public Opinion"). Samal aastal pidas ta esimesed loengud suhtekorraldusest New Yorgi Ülikoolis.^[1]

1930. aastatel hakati üha enam rõhutama, et suhtekorraldus toimib, tuginedes vastutustundelisel tegevusel ja veenval propagandal. 1930. aastate alguses asusid tööle ka esimesed poliitilise kampaania spetsialistid. 1933. aastal asutasid Clem Whitaker ja Leone Baxter San Franciscos esimese poliitilistele kampaaniatele spetsialiseerunud agentuuri. Teise maailmasõja aastad tõid suhtekorralduse peamise töövahendina esiplaanile reklaami, mida kirjeldati väljenditega "suhtekorralduse reklaam" (public relations advertising), "ühiskondliku teenindamise reklaam" (public service advertising) või "institutsioonidele tehtav reklaam" (institutional advertising). 1942. aastal asutati Sõjareklaami Nõukogu (War Advertising Council), mis töötas koos tööstuse ja valitsusega. Selle nõukogu eesmärk oli reklaamist võimsa vahendi kujundamine, mille abil panna inimesed sõja jaoks tootma, ratsioneerima nappivaid ressursse, ostma sõjavõlakirju ja teenima relvajõududes.

Pärast Teist maailmasõda suundus sõjatööstusele orienteeritud majandus teeninduskesksusele, suhtekorralduse tähtsus suurenes ning kerkisid esile uued kommunikatsioonivahendid. Kirjutati suhtekorralduseteemalisi raamatuid ja artikleid. Loodi Rahvusvaheline Suhtekorralduse Assotsiatsioon (International Public Relations Association). Sel ajajärgul edenes jõudsalt ka suhtekorraldusharidus. 1945. aastal hakati välja andma ajakirja Public Relation Journal, millest hiljem sai 4. augustil 1947 loodud Ameerika Avalike Suhete Ühingu (The Public Relations Society of America / PRSA) kuukiri.

Alates 1960. aastatest on suhtekorralduse funktsioonid pidevalt kasvanud tähtsuse ja keerukuse poolest. Suhtekorraldusest on saanud üks olulisemaid tegureid organisatsiooni ja riigi arengul.

Eestisse jõudis aktiivsem suhtekorraldus 1990. aastate alguses koos turumajandusega, kui firmades alustasid tööd suhtekorraldajad. 1990. aastal kirjutasid Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala diplomitöö suhtekorraldusest Hannes Astok ja Ülo Veldre. Suhtekorralduse kui majandusharu tekkimise algust tähistab aga 1994. aasta, kui avalikult tuli turule esimene suhtekorraldusteenuseid osutav PR-firma. 1996. asutati Eesti Suhtekorraldajate Liit, mis koondab ainsa organisatsioonina Eestis suhtekorralduse alal töötavaid inimesi. Samal aastal hakati Tartu Ülikoolis õpetama suhtekorralduse eriala. 1996. alustati Tartu Ülikoolis ka akadeemilise hariduse andmist suhtekorralduse erialal.

Viited

Mõisted

• Logo
• Meediasuhted

Vaata ka

• Suhtekorralduse dialoogiteooria