Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Oktoober 2023) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Setsessioon on territooriumi eraldumine olemasolevast riigist või muust ühtse õiguskorraga territooriumist, mille käigus saavutavad eralduva territooriumi võimuorganid vähemalt vormilise sõltumatuse senise riigi keskvalitsusest ning moodustub uus suveräänne ja iseseisev riik.

Setsessiooni taotlemise ehk setsessionismi puhul on sageli tegemist mõne vähemusrahvuse püüdega saavutada esmalt kultuurilist ja poliitilist sõltumatust ning sellega kaasneva eraldumispüüdega iseseisva riigi loomiseks. Setsessionistlike liikumiste programmides on esmaste eesmärkidena sageli kirjas autonoomia ja föderaalse või konföderaalse staatuse saavutamine ning liikumise koduterritooriumi (oma)valitsuse sõltumatus senisest (võõr)keskvalitsusest, mille järel võib eraldunud territoorium hiljem saavutada täieliku iseseisvuse.

Setsessionistlikke püüdlusi ehk separatismi on esinenud kogu 20. sajandi jooksul, mil iseseisvate riikide arv suurenes sajandi jooksul ligi neli korda, ulatudes 2011. aasta novembri seisuga 195-ni.

Setsessionistlikke ühinguid tuntakse terves maailmas, aga olemuselt on tegemist siiski territoriaalsete ühingutega.

Protsess

Setsessiooniprotsess toimub Wayne Normani sõnul järgmiselt: vähemusrahvastega riigiosad nõuavad autonoomiat, mis viib rahvuse loomiseni, mis omakorda viib suuremate autonoomsete nõudmisteni. See omakorda viib setsessiooniideedeni. Setsessionistlikud nõudmised tekivad tihti sellest, et riigi sees ei anta vähemusgruppidele autonoomsemaid õigusi. See võib omakorda viia mingi piirkonna ühepoolse iseseisvuse väljakuulutamiseni, millele järgneb reeglina suurvõimu sõjaline sekkumine. Seetõttu ongi vaid vähemus Taiwani saare elanikest nõus iseseisvusdeklaratsiooni vastu võtmisega, sest nad ei taha sõda Hiinaga. Setsessionistlikud liikumised ei pelga ka ise kasutada terrorit. Selle eesmärgiks on saada tuntust ja suurendada oma propaganda mõju. Taoline strateegia kuulub nõrkadele gruppidele, kuna puhtfüüsiliselt ei suuda nad varuda suurel hulgal relvastust või treenida ja üleval pidada suurt armeed.

Setsessioon võib olla nii vähemus- kui ka enamusliikumine. Eraldumise käigus võidakse tahta nii suuremat kui ka väiksemat osa riigi territooriumist ja reeglina nõuavad seda territooriumi grupp inimesi, mitte indiviidid. Kolm suuremat eraldumisideed on: inimese õigus oma riigile, ebaausalt kaotatud riigipiiride taastamine ning enesekaitse riigi rõhumise ja vägivalla eest.

Teooriaid

Natsionalistlik teooria – üks territoriaalne grupp võib eralduda ainult siis, kui see grupp on rahvus ning enamik sellest grupist tahab eralduda.
Valiku teooria – iga geograafiliselt määratud grupp võib eralduda, seda aga juhul, kui enamik sellest grupist seda tahab.
Õiglase põhjuse teooria – õigus eralduda on vaid juhul, kui see rahvus on olnud süstemaatilise ekspluatatsiooni ohver või selle rahvuse territoorium on ebaõiglaselt ühte liidetud suurema riigiga.

Õigustusi

19. sajandil kirja pandud enesemääramisdoktriin, mille kaks peamist väärtust on autonoomia ja iseseisvus.
ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 1514 – igal inimesel on õigus omale riigile.
Rahvuslik grupp katsub kaotada varasemat ebaõiglust, kui nende riik annekteeriti. Näiteks Eesti, Läti ja Leedu, kes haarati Nõukogude Liitu Molotovi-Ribbentropi pakti alusel, taastasid oma iseseisvuse 1991. aastal.
Enesekaitse, kui riik teostab eraldumist nõudval territooriumil ebaõiglast käitumist selle etnilise grupi vastu. Teisalt on territooriumi saamisest tähtsam asjaolu, et ei toimuks genotsiidi.

Vastuseise

Wayne Normani järgi:

Õiguslikult on setsessiooniklausliga võimatu jagada varasid, võlgu ja kinnisvara.
Pole olemas klauslit, mis otsustab, millised grupid kvalifitseeruvad eraldumisele ja millised mitte.
Suureneb etnilise võitluse risk.
Väheneb väljavaade leida kompromissi ja mõõdukust valitsuses.
Suureneb igapäevapoliitika otsuste tähtsus.
Tekib oht väljapressimisteks, strateegiliseks käitumisteks ja ekspluatatsiooniks.
Ohustab väljavaadet pika-ajaliseks isevalitsemiseks.

Will Kymlicka ja Wayne Normani järgi:

Rahvused pole loomupärased kategooriad, vaid on kujunenud moodsate riikide kultuuripoliitika tulemusel.
On olemas palju rohkem potentsiaalsemaid rahvusi, kui on olemas territooriume, mida võiks jagada suveräänseteks riikideks.
Uute poliitiliste piiride tõmbamine ühe vähemusrahvuse grupi järgi võib jätta teised vähemusgrupid halba olukorda.
Lihtsalt toimiv eraldumine õõnestab rahvusvahelist rahu ja demokraatlike režiimide sisemist stabiilsust.

Liikumisi

Palestiina Vabastusorganisatsioon (PVO) on üks tuntumaid setsessiooniliikumise gruppe, kes proovib luua oma riiki. Kuigi PVO ei ole riik, omab ta mitmeid "diplomaatilisi" suhteid erinevate valitsustega ning vähemformaalsemaid kontakte militarilistlike gruppidega paljudes riikides. PVO kontrollida on Lähis-Idas tehtavate rahulepingute kulg ning ÜRO-s on tal vaatleja staatus. PVO terrorirünnakute ja propaganda tulemusel on Palestiina rahva kehv olukord jõudnud suurele pildile.
Taiwan ja Hiina – alates 1949. aastast proovib Hiina Rahvavabariik taasliita Taiwani ja Taiwan kui Hiina Vabariik tagasi võtta maismaa Hiinat.
Tiibet ja Hiina – 1913–1951 oli Tiibet de facto iseseisev riik. Hiina Rahvavabariigi propaganda, mis räägib Tiibeti ajaloolisest kuulumisest Hiina emamaa koosseisu, eelistab nimetatud perioodist mööda minna ja rõhutada valitud lõike varasemate sajandite ajaloost.
Uiguurid Hiinas – 2010. aasta rahvaloenduse andmetel on uiguure 10 001 302. Tänapäeval on uiguurid lõhenenud mitme maailmavaate vahel. Panislamismi esindab Ida-Turkestani Islamiliikumine, pantürkismi Ida-Turkestani Vabastusorganisatsioon ja iseseisvustaotlusi Ida-Turkestani sõltumatuse liikumine. Selle tulemusena ei kõnele ükski organisatsioon enamiku uiguuride nimel, ehkki mõnigi seda väidab. Kõik nimetatud organisatsioonid on ka üksteise vastu vägivallaakte sooritanud, kui nad peavad mõnda neist liiga Hiina või Venemaa mõju all olevaks või liiga vähe religioosseks.
Sikhid Punjabis – alates 1980ndate algusest on olnud sikhi separatistlikud grupid probleemide tekitajaks Indias. Konflikti käigus on surnud tuhanded süütud inimesed mõlemal osapoolel. Sikhid nõuavad rohkem autonoomiat kui iseseisvust ja regioonipiiride tõmbamist keeleliste liinide järgi, rõhumata seejuures vägivallale, et saavutada oma eesmärke.
Kašmiirid Indias – kašmiiride konflikt on palju ulatuslikum kui sikhidel, olles järgus, kus sellest võib kujuneda India-Pakistani konflikt. Mõlemad riigid peavad Kashmiri-piirkonda enda valduseks, kuid rahvapoolse liikumise elavnemisega sikhide seas 1989. aastast, nõuavad sikhid endale suveräänsust, mida ei India ega Pakistan ei ole nõus tunnistama.
Tamilid Sri Lankal – 1980ndatel pidi Sri Lanka valitsus India käest abi paluma, et tulla toime tamilitega. Võitlevaks üksuseks olid Tamili tiigrid, kes on tegutsenud iseseisvumise nimel alates 1970. aastatest. Esimene suitsiidirünnak toimus 5. juulil 1987. 2009. aastal lõppes kodusõda valitsusvägede võiduga ja paljud tamilid otsivad pelgupaika.
Šanid Myanmaris – šanid on üks seitsmest suurimast mitte-Myanmari rahvusest, ulatudes 5 miljonini. Šani piirkond on alates 1947. aastast Myanmari föderatsiooni üks osa, mis sai õiguse 10 aastat pärast Myanmari iseseisvumist isiklikule iseseisvusele. 1950ndatel tekkisid rahutused ja 1959. aastal algas mässuperiood ka šanide seas.
Palestiinlased Lähis-Idas – palestiinlased saavad nii rahalist kui ka sõjalist toetust Liibüalt ja Süürialt, kelle peamine eesmärk on aidata "islami revolutsiooni".
Lõunasudaanlased Sudaanis – 9. juulil 2011 saatis lõunasudaanlasi pärast aastakümneid kestnud veresaunu ja kuue aasta pikkusi läbirääkimisi edu ning maailmakaardile tekkis uus riik – Lõuna-Sudaani Vabariik.
Küpros ja Türgi – 1974. aastal vallutasid Türgi väed Põhja-Küprose ja lõid Põhja-Küprose Türgi Vabariigi, mida keegi peale Türgi enda rahvusvahelisel areenil ei tunnista.
Kanakad Uus-Kaledoonias – 1970ndail tõusis kanakate poliitiline aktiivsus ja hakati taotlema iseseisvust Prantsuse päritolu asukatelt. Prantsuse valitsus on proovinud ja suutnud korduvalt iseseisvumist mitmesuguste võtete abil edasi lükata.
Baskid Hispaanias – pärast Franco surma ja demokraatia taastamist Hispaanias 1975. aastal kerkisid esile mitmete piirkondade autonoomia- ja suveräänsuspüüded. 1958. aastal loodud ühing ETA võitles terroriakte kasutades Baskimaa iseseisvuse eest. Franco ajal suruti need püüdlused maha ning demokraatia tulekuga tõusid huvid taas esile koos uute terrorirünnakutega. 1979. aasta autonoomiast kaugemale ei ole saadud.
Katalaanid Hispaanias – Hispaanias elab ligikaudu 11 miljonit katalaani. Katalaani rahvuslusel on erinevaid väljendusi, alates katalaani keelele suurema tunnustuse andmisest kuni iseseisva Kataloonia riigi loomiseni välja.
Põhja Liiga – Lega Nord on 1990. aastate alguses tekkinud poliitiline liikumine, mille eesmärgiks on Põhja-Itaalia eraldumine ülejäänud Itaaliast Padania territooriumiks. Neid on saatnud ka väike edu, kui 2001. aasta valimistel pääseti riigi parlamenti.
Korsiklased Prantsusmaal – kuni 1970. aastate keskpaigani nõuti Prantsusmaa käest vaid autonoomiat, kuid vägivallaaktid ja autonoomia saamine alles 1982. aastal muutis Korsika setsessiooni terroristlikuks. 2000. aastal proovitud laiendatud autonoomia kava kukkus läbi, sest Prantsusmaa seisis sellele vastu, vihjates teiste provintside suveräänsustaotluste tekkele.
Quebeclased Kanadas – alates 1960. aastatest on suveräänsuspüüdlusi juhtinud hästi-organiseeritud grupp. Alates 1980. aastast on peetud mitmeid referendumeid Quebeci suveräänsuse üle, kuid kõik nad on lõppenud suveräänsuse kahjuks. Eriti napp oli viimane, 1995. aasta refendum, kus suveräänsuse saavutamine kaotas 1%-ga.
Nõukogude Liit – 1991. aasta lõpuks sai viieteistkümnest endisest liiduvabariigist (Armeenia, Aserbaidžaan, Eesti, Gruusia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Leedu, Läti, Moldaavia, Tadžikistan, Turkmeenia, Ukraina, Usbekistan, Valgevene, Venemaa) viisteist iseseisvat riiki.
Jugoslaavia – Jugoslaavia lagunemise järel tekkisid Sloveenia, Horvaatia, Serbia, Kosovo, Bosnia ja Hertsegoviina, Põhja-Makedoonia ja Montenegro.
Abhaaslased Gruusias – terve 20. sajandi vältel on Abhaasia iseseisvus olnud suur küsimus, olles autonoomne vabariik. Eriti karm oli olukord 1920.–1930. aastatel, kui NSV Liit viis läbi karmi gruusiastamist, et muuta neid kahte piirkonda üheks piirkonnaks. Tänapäeval käib abhaaslaste võitlus iseseisvuse eest edasi, – toetudes Venemaale, kes tahab venitada Gruusia-Abhaasia piirikonflikti, takistamaks Gruusia integreerumist Läände.
Armeenlased Aserbaidžaanis – armeenlased püüavad alates 1988. aastast saavutada kontrolli peamiselt armeenlastega asustatud Mägi-Karabahhi üle Aserbaidžaanis, katsudes seda ühendada Armeenia koridori kaudu Armeeniaga.
Tšetšeenia ja Venemaa – Tšetšeenia juhtide otsus iseseisvuda on loogiline jätk sajandeid kestnud võitlusele Venemaa domineerimise vastu. Üldsus peab Venemaa sekkumisi Tšetšeenia iseseisvustaotlustesse Venemaa siseasjaks.
Tadžikistani islamistlikud fundamentalistid Lõuna-Venemaa provintsides – Venemaa, Hiina ja India proovivad maha suruda islamistlikku revolutsiooni, samal ajal kui Iraan ja Pakistan seda toetavad.
Kosovo ja Serbia – tänapäevaks iseseisvuse välja kuulutanud Kosovo oli veresauna toimumise koht 1990ndatel, kui Slobodan Milošević õhutas etnilist vihavaenu Kosovo albaanide ja serblaste vahel. Serbia ei ole Kosovo iseseisvust tunnustanud ning konfliktidel ei paista lõppu.

Vaata ka

Kirjandus

Banting, Keith & Kymlicka, Will. Multiculturalism and Welfare State – Recognition and Redistribution in Contemporary Democracies. Oxford: Oxford University Press, 2006.
Beitz, Charles R. Political Theory and International Relations. Princeton: Princeton University Press, 1999.
Brancati, Dawn. Peace by Design – Managing Intrastate Conflict through Decentralization. Oxford: Oxford University Press, 2008.
Coppieters, Bruno & Sakwa, Richard. Contextualizing Secession – Normative Studies in Comparative Perspective. Oxford: Oxford University Press, 2003.
Fawcett, Louise & Sayigh, Yezid. The Third Wirld Beyond the Cold War – Continuity and Change. Oxford: Oxford University Press, 2000.
Gambetta, Diego. Making Sense of Suicide Missions. Oxford: Oxford University Press, 2005.
Griffiths, Martin & O’Callaghan Terry. International Relations: The Key Concepts. New York: Routledge, 2006.
Holsti, K.J. International Poltics. A Framework for Analysis. New Jersey: Prentice-Hall, Inc., 1995.
Hutchings, Kimberly. International Political Theory. London: Sage Publications, 1999.
Jackson, Robert & Sørensen, Georg. Introduction to International Relations. New York: Oxford University Press, 2010.
Kymlicka, Will & He, Baogang. Multiculturalism in Asia. Oxford: Oxford University Press, 2005.
Kymlicka, Will & Norman, Wayne. Citizenship in Diverse Societies. Oxford: Oxford University Press, 2000.
Norman, Wayne. Nation-building, Federalism, and Secession in the Multinational State. Oxford: Oxford University Press, 2006.
Snow, Donald. Uncivil Wars. International Security and the New Internal Conflicts. London: Lynne Rienner Publishers, Inc.,1996.