Multimeeter on mõõteriist, millega saab mõõta mitut suurust, näiteks pinget, voolutugevust ja takistust, samuti temperatuuri jm.
Mõõdetava suuruse väärtust – näitu – saab lugeda osutiga skaalalt (analoogmultimeetrites) või elektrooniliselt näidikult numbernäiduna (digitaalmultimeetrites).
Pikka aega kasutusel olnud analoogmultimeetreid hakkasid alates 1990. aastatest asendama digitaalmultimeetrid, mis esitavad mõõtetulemuse LCD- või LED-näidikul.
Multimeetri tähenduses mõistetakse eelkõige kompaktset (kaasaskantavat) patareitoitega universaalmõõteriista. Mitmeotstarbelised profimõõtevahendid võivad olla suurema täpsusega ja lisavõimalustega, ka võrgutoitega statsionaarsed seadmed. Multimeeter (sageli koos ostsilloskoobiga) on esmane mõõtevahend elektriseadmetes rikete avastamisel ja seadistustoimingutel (nt autotestrid).
Nimetus multimeeter tuli kasutusele koos digitaalsete mõõteriistadega. Analoogtehnikal põhinevad mitmefunktsioonilised mõõteriistad olid tuntud kui avomeetrid (mõõdetavate suuruste ühikute amper, volt, oom järgi) ja ka testrid.
Iga multimeetriga saab mõõta elektripinget, voolutugevust ja elektritakistust:
Seega sisaldab iga multimeeter ampermeetrit, voltmeetrit ja oommeetrit.
Lisaks põhifunktsioonidele võib multimeeter pakkuda võimalusi mõõta mitmeid muid elektrilisi ja mitteelektrilisi suurusi ning testida vooluahelaid:
Analoogmultimeetritel on mõõdetavate suuruste valik reeglina piiratum kui digitaalsetel multimeetritel.
Analoogmultimeeter on pöördpool-mõõtemehhanismiga osutimõõteriist, mille pinge- ja voolumõõtepiirkonnad valitakse mõõtemehhanismiga ühendatavate jada- ja rööptakistite ümberlülitamise teel.
Voolu mõõtepiirkondadel mõõdetakse mõõdetava voolu poolt tekitatavat pingelangu sisseehitatud kindla väärtusega mõõtetakistusel (ehk voolušundil), mille takistust mitme mõõtepiirkonna saamiseks ümber lülitatakse.
Vahelduvpinge ja -voolu mõõtepiirkondadel mõõdetav vahelduvvool alaldatakse enne näidikule andmist eelnevalt mõõtealaldi abil.
Takistuse mõõtepiirkondadel kasutatakse sellist järjestikoommeetri lülitust, mille puhul mõõdetakse voolu, mis läbib järjestikku lülitatud mõõdetavat takistust ja eeltakistust (ehk etalontakistust), mis vastavalt takistuse mõõtepiirkonnale on erinev. Takistuste skaalal on selle mõõtelülituse kasutamisel null paremal (mida väiksem takistus, seda tugevam vool) ja skaala on tugevalt mittelineaarne. Mõnedes üksikutes analoogmultimeetrites on kasutusel ka lineaarne takistusskaala.
Analoogmultimeetri mõõtetäpsus on suures osas määratud kasutatava näidiku (indikaatori) täpsusega. Reeglina on see 1% suurusjärgus või veelgi halvem (näiteks 2,5%). Oluliselt ebalineaarsete skaalade puhul (oommeeter, detsibell-skaalad) võib täpsus olla veelgi väiksem. Mõõteviga on enamasti suurem ka vahelduvpinge ja -voolu mõõtmisel, tingituna alaldusdioodide pinge-voolu karakteristiku mittelineaarsusest
Digitaalmultimeetris muudetakse mõõdetav suurus temale vastavaks alalispinge väärtuseks. See alalispingesignaal digiteeritakse analoog-digitaalmuunduriga.
Paljudes mõõteriistades kasutatakse numbrilise näidu saamiseks (kondensaatori laadimisel-tühjendamisel põhinevat) integreerivat muundurit (''dual-slope ADC''), mis muundab pinge väärtused vastavateks ajavahemikeks, mille kestust väljendatakse selle ajavahemiku jooksul loendatud tugisageduse allika perioodide arvuga. Integreerimisvahemike kestuseks on kuni 0,3 sekundit, mis on vajalik selleks, et vähendada näidiku viimaste numbrite vilkumist tingituna sellest, et mõõdetav suurus pole tavaliselt püsiva väärtusega.
Niisugune muundamismeetod tagab analoog-digitaalmuundamise suure ajalise stabiilsuse ja häirekindluse, nii et mõõtetäpsus on kõigis mõõtepiirkondades küllalt hea (mõõteviga ei ületa ka lihtsamatel, 4-kohalise näiduga riistadel 1%.
Pinge mõõtmisel on mõõtelülituse suure sisendtakistuse (tüüpiliselt 10 MΩ) tõttu mõõteriista enda mõju mõõdetavale ahelale enamasti tühiselt väike.
Vahelduvvoolusuuruste mõõtmise jaoks kasutatakse täppisalaldi lülitust, mis praktiliselt välistab alaldusdioodi mittelineaarsuse mõju näidule (madalatel signaali sagedustel).
Takistuse mõõtmine põhineb tavaliselt püsivooluallikaga lineaarse mõõtelülituse (lineaarse oommeetri) kasutamisel (vt digitaaloommeeter).
Digitaalmultimeeter vajab kõigiks mõõtetoiminguteks elektrienergiat. Toiteallikaks on tavaliselt patarei pingega 9 V (6LF22).
Multimeetri lahutusvõime (resolutsiooni) all mõeldakse suurimat mõõteväärtuste – mõõtesammude – arvu, mida multimeeter saab näidikul kuvada. See arv on kõige sagedamini kas 4- või 5-kohaline. Igal kümnendkohal võivad olla numbrid 0...9, välja arvatud esimene, kõrgeima väärtusega koht.
Lahutusvõimet tähistatakse täisarvu ja murdosaga:
Seega viiekohalisel (4½) näidikul on võimalik kuvada 20 000 mõõteväärtust, nt pinge mõõtepiirkonnas 200 mV vahemikus 00,00 kuni 199,99 mV, mõõtesamm 0,01 mV.
Mõõtetäpsust (mõõtemääramatust) väljendatakse protsentides, millele võib lisanduda viimase numbrikoha viga. Viga sõltub mõõdetava suuruse liigist ja mõõtepiirkonnast. Kui näiteks alalispinge 200 V piirkonnas on märgitud veaks ±(0,8% + 2 digit) ja mõõteriist näitab 183,5 V, siis suurim mõõteviga on 0,008 × 183,5 + 2 × 0,1 = ±1,7 V ja mõõdetava suuruse tegelik väärtus asub pingevahemikus 181,8–185,2 V.
Mida suurem on numbrikohtade arv näidikul, seda suurem on üldiselt ka multimeetri mõõtetäpsus.
Kõrgemasse hinnaklassi kuuluvatel multimeetritel on mitmeid eriomadusi ja -võimalusi:
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Multimeetrid |