Michael Heltzer (1. mai 1928 Tallinn – 6. juuni 2010[1]) oli Eesti juudi päritolu orientalist, Haifa ülikooli Vana-Idamaa ajaloo emeriitprofessor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor, Tartu Ülikooli audoktor usuteaduses (1998).
Heltzer alustas kooliteed Eestis, kuid 1940. aastal küüditati ta koos vanematega Tatarstani, kus ta õppis 1941–1945 keskkoolis[2]. 1945. aastast õppis ta Leningradi ülikooli orientalistikateaduskonnas[1] Vana-Idamaade ajalugu ja semitistikat, kuid poliitilistel põhjustel ei saanud ta pärast lõpetamist jääda tööle ülikooli juurde[2]. 1950. aastate esimesel poolel töötas Heltzer õpetajana Tihemetsa metsatehnilises tehnikumis ja Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. Keskkoolis[1]. 1954. aastal läks ta Tallinna Kaugõppekeskkooli tööle õppealajuhatajana[2] ning 1955. aastal kaitses ta Leningradis Ermitaaži juures kandidaaditöö.[1]
1958. aastast töötas ta Vilniuse Pedagoogilise Instituudi vanaaja ajaloo õppetoolis[1], 1965. aastast dotsendina[2]. Pärast doktoritöö kaitsmist Nõukogude Liidu orientalistika instituudi juures Moskvas 1969. aastal[1] sai ta 1971. aastal ka professoriks[2]. 1972. aastal emigreerus Michael Heltzer koos perekonnaga Iisraeli. Kõige kauem töötas ta Haifa ülikooli Vana-Idamaa ajaloo korralise professorina.[1]
Michael Heltzeri kirjutas üle 300 teadustöö[2], eelkõige Iisraeli ajaloo Pärsia perioodist[1], foiniikia[2] ja piibliajastu epigraafikast ja ugaritoloogiast. Tartu ülikoolis usuteaduskonnas pidas ta külalisprofessorina loenguid alates usuteaduskonna taasavamisest 1993. aastal kuni 2009. aastani, muuhulgas Vana-Iisraeli ajaloo, piibli eksegeesi ja vanaheebrea raidkirjade teemal.[1]