Mererahvad on nimetus hüpoteetilisele meresõitjate konföderatsioonile, mis olevat rünnanud Vana-Egiptust ja teisi alasid Vahemere idaosas enne pronksiaja kollapsit (1200–900 eKr) ja selle ajal.[2][3][4] Pärast hüpoteesi teket 19. sajandil sai mererahvaste sissetungidest üks Egiptuse ajaloo kuulsamaid peatükke tänu selle seosele "klassikaliste riikide etnograafia ja primitiivse ajaloo kõige tähtsamate küsimustega," Wilhelm Max Mülleri sõnades.[5][6]
Mererahvaste päritolu ei ole dokumenteeritud, aga selleks on pakutud mitmeid erinevaid asukohti, sealhulgas Anatoolia lääneosa, Egeuse mere rannik, Vahemere saared ja Lõuna-Euroopa.[7] Kuigi arheoloogilistes leidudes ei viidata migratsioonile, arvatakse, et mererahvad seilasid pronksiaja lõpus ümber Vahemere idaosa ja korraldasid ründeretki Anatoolias, Süürias, Foiniikias, Kaananis, Küprosel ja Egiptuses.[8]
Prantsuse egiptoloog Emmanuel de Rougé kasutas esmakordselt terminit peuples de la mer ehk "mere rahvad" 1855. aasta kirjelduses Medinet Habus leiduvate reljeefide kohta, mis kirjeldasid vaarao Ramses III kaheksandat valitsemisaastat.[9][10] 19. sajandil lõpus populariseeris nime "mererahvad" ja sellega seotud migratsiooniteooriat Gaston Maspero, de Rougé' järeltulija Collège de France'is.[11] 1990-ndate algusest saati on tema migratsiooniteoorias kahelnud mitmed haritlased.[2][3][9][12]
Mererahvaste identiteet on siiani tänapäeva teadlaste poolt tuvastamata ning hüpoteesid mererahvaste erinevate gruppide päritolu kohta pakuvad suurt arutelu.[13] Erinevate teooriate sõnul võisid nad olla kas mõni mitmetest Egeuse hõimudest, ründeretkelised Kesk-Euroopast, laialiläinud sõdalased, kellest said piraadid või pagulased; või migrandid, kes olid kannatanud looduskatastroofide käes, näiteks maavärinate või kliimamuutuste.[3][14]
very few—if any—archeologists would consider the Sea People to have been identified.