|
See artikkel räägib eesti keele nimetusest, seente kohta vaata artiklit Maakeel (perekond).
|
Maakeel on eesti, lõunaeesti ja vadja keele varasem nimetus kõnelejate endi tarvituses, samuti kui maarahvas on tähendanud eestlasi ja maatõugu hobune tähendab Eesti kohalikku hobusetõugu.
Nimetust "eesti keel" hakkas 19. sajandi keskpaigale omase demokratiseerumise ning rahvusliku eneseteadvuse puhangu laineharjal eestlaste hulgas ulatuslikumalt propageerima Johann Voldemar Jannsen, tarvitades muu hulgas üleminekuvormina ka väljendit "eesti maakeel".
Etümoloogiaid ja seletusi
Maakeele ja maarahva nimetused on polüvalentsed ja mitmetimõistetavad, mis on tinginud ajaloo vältel nimetuste erinevate etümoloogiate, rahvaetümoloogiate ja muude seletuste tekkimist.
Universaalne põlisrahva endanimetus
Sõna "maa" võib siin tähendada nii maapinda, millel maakeelt kõnelev maarahvas elab, kui ka "maapealset" keelt. Oma maad mitte valitsevate ning välisilmaga vähe suhtlevate põlisrahvaste endanimetusena on "maakeel" olnud kasutusel ka väljaspool eestlaste asuala.[viide?]
Paralleelid teistes läänemeresoome keeltes
Põhjaeestlastele keeleliselt lähedasimad vadjalased oma keele kohta kasutanud nimetust "maa tšeeli". Kuramaa liivlased nimetasid end aga randlasteks ja kalameesteks, põllumeestest lätlasi aga maameesteks.
Balti tõlkelaen
Riho Grünthal on esitanud oma raamatus "Livvistä liiviin" teooriaid, mis ühendavad nimesid Suomi, Häme ja sámi, viies need tagasi balti tüvele, mis tähendab maad (tänapäeva läti keele zeme; asjakohastest toponüümidest esineb näiteks Zemgale ja Žemaitija nimes). Ühtlasi on arvatud maakeele ja maarahva nimetusi tõlkelaenudeks samast balti sõnast.
Maal, mitte linnas kõneldud keel
Võimaliku tähendusena Eesti alal on tähenduseks pakutud ka 'maal, st mitte linnades kõneldav keel', lähtudes arusaamast, et linnu hakkasid rajama ja ehitama alles sakslased ning hiljem lisandusid linna vähem või rohkem privilegeeritud ülemkihtidesse ka muude mittepõlisrahvaste esindajad rootslased, venelased, kusjuures pikka aega oli Liivimaa provintside linnades valdav saksa keel.
Keskaegne tõlkelaen saksa keelest
Keskaja saksa etümoloogia on välja pakkunud Jürgen Beyer. Maakeeleks (Landsprache) ei nimetatud Baltimail sugugi mitte üksnes eesti keelt ning maakeele tähenduse osas tuli ajas ja ruumis ette muutusi. Nii oli Liivimaal kuni kubermangu likvideerimiseni kaks maakeelt – lõunaosas läti ning põhjaosas (lõuna)eesti keel[1].
Muid seletusi
Feodaalühiskonnas on sõnal "maakeel" halvustav tähendus, sest maakeel vastandub lihtrahva keelena ühele või mitmele ülemkihi keelele, mida siis alati eraldi oma etnonüümi järgi nimetatakse (Eesti alal siis saksa keele kõrval näiteks rootsi ja vene).[viide?]