Lubjakivi on valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnev keemilise või biogeense tekkega settekivim, üks paekividest.
Peamine mineraal lubjakivi koostises on kaltsiit (vahel ka kaltsiidi polümorfne erim aragoniit). Lisanditena võib esineda savimineraale, kvartsi, dolomiiti, glaukoniiti, püriiti, hematiiti, götiiti jne. Keemiliselt koosneb lubjakivi peamiselt kaltsiumkarbonaadist (CaCO3).
Lubjakivid on valdavalt biogeense või keemilise tekkega. Peamine osa lubjakividest on moodustunud protistide kaltsiumkarbonaadist kodade lubimudana veekogude põhja ladestumisest, mis kivistudes ning tihenedes annabki lubjakivi. Teine võimalus lubjakivi moodustumiseks on kaltsiumkarbonaadi sadenemine vesilahustest. Niimoodi moodustub näiteks allikalubi.
Lubjakivid sisaldavad tihti rikkalikult kivistisi.
Eesti aluspõhja vaadeldes nähtub, et lubjakive ja dolomiite esineb ainult ordoviitsiumis, siluris ja vähesel määral devonis. Kambrium ja suurem osa devonist neid kivimeid ei sisalda.
Lubjakivi kui üht Eesti levinumat maavara kasutatakse lubja tootmiseks, tsemenditööstuses, suhkrutööstuses, paberitööstuses, metallurgias, ehitus- ja viimistluskivide ning killustiku valmistamiseks.
Karbonaatseid kivimeid kasutatakse heitvee puhastamiseks, suitsugaaside desulfeerimiseks, mineraalvati tootmiseks, kõrge valgesusega täitematerjalide valmistamiseks jne.
Värvilises metallurgias ja mustas metallurgias kasutatakse lubjakivi räbustina ja tehnoloogilise toorainena: lubjakivist saadud lubjaga floteeritakse maaki.
Põllumajanduses kasutatakse lubjakivi, järvelupja ja dolomiiti happeliste muldade neutraliseerimiseks. Samuti kasutatakse lubjakivi ja järvelupja mineraallisandina loomade ja lindude söötmisel.
Peamiselt paemurrud, kust murtud kivi või selle töötlemissaadusi on tarvitatud ulatuslikumalt suuremate ehitiste püstitamiseks mitte ainult murru lähikonnas, vaid ka kaugemal. Andmed seisuga 01.01.1992:
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lubjakivi |