Loodususundiks nimetatakse harilikult põlisrahvaste usundeid, milles on keskne roll loodusnähtuste ja looduslike objektide (mägede, hiite, puude, kivide, veekogude jms) või nendega seotud üleloomulike olendite austamisel.
Teatud mõttes võib loodususundeiks nimetada ka 20. sajandil tekkinud või taastatud looduskeskseid usundeid (mitmesugused uuspaganluse vormid, Eestis nt taara- ja maausk). Loodususundi mõiste ei ole range ja kattub suuresti šamanismi jts kategooriatega, tihti esineb neis ka esivanematekultust, samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga.