Loodusgeograafia ehk füüsiline geograafia on inimgeograafia kõrval üks kahest peamisest geograafiaharust. Loodusgeograafid uurivad seda osa Maast, mis on inimese elukeskkonnaks.
Maa on jaotatud sfäärideks, millest peamised on atmosfäär, biosfäär, krüosfäär, hüdrosfäär, litosfäär ja pedosfäär. Loodusgeograafid tegelevad geomorfoloogia, glatsioloogia, hüdroloogia, meteoroloogia, klimatoloogia, maastikuteaduse, loodusressursside jms uurimisega.
Loodusgeograafia erineb geoloogiast peamiselt ajateguri poolest. Kui geoloogia uurimisobjektiks on Maa kogu 4,5 miljardi aasta vanune ajalugu, siis loodusgeograafias omab üldjuhul tähtsust vaid viimasele jääajale järgnenud ajavahemik.
Alates geograafia kui teaduse tekkimisest Vana-Kreekas kuni 19. sajandi keskpaigani peeti geograafiat peaaegu läbinisti loodusteaduseks. Siis hakkas tänu Karl Ritterile (1779–1859) ja Friedrich Ratzelile (1844–1904) arenema ka inimgeograafia[1].
Loodusgeograafia rajajaks peetakse Alexander von Humboldti (1769–1859). Tema kuulsaim teos "Kosmos" käsitleb peaaegu kõike, mida tol ajal loodusest teati.[2]
Aastatel 1850–1950 avaldasid loodusgeograafia arengule mõju peamiselt neli ideed: Darwini evolutsiooniteooria, maadeavastamine, looduskaitse ja uniformism. Uniformism on printsiip sellest, kuidas maailma nii tänapäeval kui ka minevikus mõjutanud loodusseadused on muutumatud.[3]
20. sajandi teises pooles toimus geograafias kvantitatiivne revolutsioon. Loodusgeograafid hakkasid keskkonna kirjeldamise asemel uurima Maal toimuvaid protsesse. Selle mõjul tõusis loodusgeograafia keskmesse tulemuste mõõtmine, mida kasutati peamiselt hüpoteeside tõestamiseks.[3] Toimus intensiivne spetsialiseerumine. Selle tulemusena eristus viis suuremat loodusgeograafia valdkonda: geomorfoloogia, klimatoloogia, biogeograafia, mullateadused ja kvaternaari keskkonnamuutused, mil kõigil on olemas ka oma allharud.[4]
Ülikoolides ja uurimisasutustes tehtud loodusgeograafilised uuringud avaldatakse loodusgeograafia ja maateaduste väljaannetes. Enamik väljaandeid avaldab vaid teatud valdkonna raames tehtud uuringute tulemusi. Erinevalt inimgeograafidest avaldavad loodusgeograafid oma töid interdistsiplinaarsetes väljaannetes, mitte ainult geograafiaajakirjades. Uuringud on tavaliselt esitatud teadusliku tööna.
Eestis on võimalik akadeemilisel tasemel geograafia õppekava läbida bakalaureuse astmes Tartu Ülikoolis. Magistriõppes on Tartu Ülikoolis võimalik spetsialiseeruda loodusgeograafia suunale.[8]