Lemmu (Lemmun, Laemund) on Taani hindamisraamatus mainitud muinaskihelkond ajaloolisel Virumaal 13. sajandi alguses. Lemmu paiknes maakonna edelaosas, piirnedes lõunas Vaigaga, läänes Järvamaaga ning põhjas teiste Virumaa kihelkondade – Rebala, Mahu ja Askelega.[1]
Kihelkonnas oli kaks asustuskeskust – üks selle põhjaosas, teine Pudiviruks kutsutud lõunaosas. Neid lahutav ala ja Tudulinna ümbrus olid väheasustatud.[2] Lemmu keskne linnus võis asuda Äntu Punamäel,[3] kus arheoloogilisi kaevamisi aga läbi viidud ei ole.[4] Nooremal rauaajal võis kasutusel olla ka Rakke linnus.[5] Keeleliselt eristus Lemmu ülejäänud Virumaa rannikumurdelisest hõimualast, jäädes keskeesti murde piirkonda.[2]
Taani hindamisraamatu andmetel oli Lemmu põllumajandusliku maa suuruseks 564 adramaad.
Lemmu alast moodustati pärast Taani võimu alla minekut Viru-Jaagupi, Simuna ja Väike-Maarja ning osalt ka Rakvere kirikukihelkond.[2]