Kirikulaul on religioosse muusika vorm, mis põhines katoliku kiriku kalendril ja liturgial.
Kristlikus muusikas on kõige vanemad kirikulaulud psalmoodia ja hümnoodia. Ühehäälse kirikulaulu klassikalised ettekandeviisid olid antifooniline ja responsoorne.
Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega, kes pani aluse Milano liturgiale. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandist ambroosiuse lauluks.
Roomakatoliku kiriku ühehäälne liturgiline laul on gregooriuse laul.
Kirikulaulu 3 laulmisstiili oli:
Kristlik kirikulaul on seotud kaht liiki liturgiaga: tunnipalvuse (officium) ja missaga.
9.–12. sajandil muutus kirikulaulu suuline traditsioon aegamisi kirjalikuks ja ilmus omapärane loomingumeetod troop – traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine.
Sõna "kirikulaul" tõi eesti keelde heliloojast keeleteadlane Karl August Hermann, kes aastate jooksul tutvustas oma muusikaalastes kirjutistes veel selliseidki uudissõnu nagu "helilooja", "heliredel", "üksiklaul", "keelpill", "löökpill", "avamäng", "metsasarv", "tiibklaver" jm.[1]